Läbi sajandi

Kirjutati aasta 1882. Sügisese pööripäeva eelõhtul sündis Velise vallas Aravere külas Männiku-Sepa talus tütarlaps, kelle nimeks sai Mai. Seppkustase (nii kutsus talu kohalik rahvas ja kutsutakse paika praegugi) pere oli lasterikas, vanuse järgi ritta panduna olid need Mari, Ann, Kustas, Mai, Jeti, Kai ja Maali. Pereisa Kustas Eispek oli siin sündinud-kasvanud, ema Triinu toodi perenaiseks Vigala vallast Jädiverest.

Neist seitsmest, kes kord Männiku-Sepal kasvanud, elab veel ainult Mai. Temaga koos istumegi ta tütre Antoniina Tammessoni kodus Valgus Lõpel ja elustame mälestusi. Küsimusele, kas elus on olnud rohkem head või halba, saan vastuseks: “Ega see elu küll roosiaias istumine ole olnud. Küllalt on olnud valusaid ohakaid.” Ja tõesti, sellesse sajandisse mahub palju, ka kaks maailmasõda ning muid suuri ajaloosündmusi, mis pole just pehme käega paitanud.

Aga milline on ravim, mis on aidanud eluraskusi ületada ja käia teed ikka naerusui? “Ei tea. Võib-olla töö. Raske talutöö, mida tegin noorest peale seni, kuni jaksasin. Maad ja mulda austati mu isakodus ja tööd tehti hoolega.

Kaheteistaastaselt läksin Velise vallakooli. Koolmeistriks oli Vigala mees Tõnis Tondi. Olime seal ühtjärge terve nädala esmaspäeva hommikust laupäeva õhtuni. Aga ega mulle see kooliskäimine hästi meeldinud. Rohkem tahtsin kodus tööd teha ja nii käiski see õppimine jupikaupa, aga lugemise ja kirjutamise sain selgeks küll. Koolimajas käisin hiljemgi. Pärast tuli koolmeistriks Johannes Siidermann, kes asutas Velisele laulukoori, kus ka meie Aravere küla noored laulmas käisime. 1901. aastal oli Pärnu esimene laulupidu, millest ka osa võtsime. Pärnus käisime hobustega. Laulda on mulle eluaja meeldinud, aga seda ilusat kooris laulmise aega oli napilt.

Vahepeal abiellus vanem õde Ann Aasa talu perepoja Mihkliga ja nad asusid pidama Tahka kõrtsi. Minu vanematele Aasa talu väga meeldis. Püüti teha kõik selleks, et minust saaks Aasa talu teine mini. Mulle endale see lugu sugugi ei meeldinud. Olin ju alles nii noor Ja raske oli lahkuda kodukülast. Aga mis parata. Tol ajal tuli mõneti vanemate sooviga arvestada.”

1901. aasta märtsis peeti Seppkustase ja Aasa talus pulmi, pruut oli Mai Eispek Velise Männiku-Sepa talust, peigmees Priidik Riise Valgu Aasa talust. Elule oli korraga keeratud teine lehekülg, maha jäid armsaks saanud isakodu põllud, jäid noorus, sõbrad.

“Elu Aasal oli algul harjumatu, igas talus oma kombed. Tööd oli palju. Mäletan üht suve, kus linu oli tervelt 18 000 peod. Need tuli kiskuda, kammida, jõkke likku panna ja. sealt välja vedada, istutada, sasida, väljast ära võtta. Üks ligu oli 6 000 peod suur. Naistest olime tööl kahekesi abikaasa õe Mariga. Sageli valutas piht ja selg, aga kurta polnud kellelegi, olin ju võõras. Ega ma kurda. Kõik Aasal olid mu vastu head.

Talvel oli suuremaks nuhtluseks jõest vee vedu, õues kaevu polnud. Jõeni oli 200-300 meetrit. Vedasime toobriga, kuhu mahtus 6 ämbrit. Toobri kõrvadest oli puu läbi ja nii oli see meil Mariga õlal vahepuus. Päeva jooksul oli vaja tuua mitu toobritäit. Talv oli ka linaharimise aeg. Iga päev rookisin veel kolm leisikat (leisikas 8 kg) linu.

¤

“Nooruses ei pane raskusi tähele. Energiat jätkus veel naljavempudeks. Tol ajal liikusid talust tallu rändkaupmehed. Talvel käisid nad kelguga ja pakkusid oma kaubakastist pearätte, riiet, niiti, nööpe ... Aasal oli alaliseks külaliseks ning sageli öömajaliseks Aleks (nii teda tunti, muud nime tal ei tea). Kord talvel läks vaidluseks, et mina jooksen palja jalu läbi lume naabritallu Luistele ja tagasi. Vahemaad oli oma pool versta. Aleks lubas, kui tõesti sellega hakkama saan, mulle anda siidirätiku. Mina jooksin küll, aga Aleks rätikut ei raatsinud anda.

Mõne aasta pärast eraldati meile abikaasaga osa talust. Tuli kõigega otsast alata. 1905. aasta kevadel hakkasime elumaja ehitama. Sügisel kolisime küll juba oma majja, kuid ega see veel valmis olnud. Ka põldu tegime igal aastal juurde.”

¤

Aasa perele oli eriti raske 1906. aasta algus. Poeg Jüri käis mõisaid põletamas ja karistuseks määrati talle surmanuhtlus. Suurte palvete peale laskis Valgu parun surmaotsuse muuta ihunuhtluseks, rasketeks vitsteks. Mäletan hästi seda aastavahetust, kus rahvas elas hirmul, kui karistussalgad käisid mööda peresid läbi otsimas. Olin minagi sageli oma aastase pojaga lumises metsas redus.”

¤

“Kui olime uue kodu jõudnud enam-vähem valmis ehitada, haigestus abikaasa kopsuhaigusse ja 7. jaanuarist 1924 olen pidanud lesepõlve. Poeg Mihkel oli siis 19- ja tütar 14-aastane Pojal tuli peagi sõjaväeteenistus, talu asjad jäid kõik minu hooleks.”

¤

Kolhoosikevadel 1949 oli Aasa-Uuetoa (nii oli talu nimi) ema juba 66 aastat vana, aga veel kaua võttis ta osa kolhoosi tööst.

Need olid mõned peatükid tööka ja raskusi trotsiva elurõõmsa inimese, eesti talunaise elust. 4. oktoobril saab Lõpe ema saja-aastaseks.

A. PARNABAS