Georg Lurich ja tema kaamelid

Teatavasti põlvneb Eesti suurmaadleja ja -tõstja, maailmakuulus spordimees Georg Lurich Veliselt.

1712. ja 1726. aastal Velisel toimunud revisjoni ja Vigala kirikuraamatu andmetel elasid Lurichi esivanemad Velisel Köhi. (ka Köhhi) talus. Lurichi vanavanemad Jüri ja Lisa said endale priinime Luri 1836. aastal. Samal aastal asusid nad elama Keskkülasse Kiira (praegu Alt-Küüra) tallu, kus sündis ka tulevase legendaarse jõumehe isa Jüri Luri (19. augustil 1841). Pärast vanemate surma jäi Kiira talu peremeheks esimene poeg Hans. Nooremad pojad Jüri (jõumehe isa) ja Anton asusid eiama Väike-Maarjasse. Ja siin Virumaal Väike-Maarja kihelkonnas Vao vallas Käärma külas sündiski tulevane maailmakuulsus Georg Robert (10. aprillil 1876). Et Lurist sai Lurich, tingis asjaolu, et tolleaegsel Tsaari-Venemaal kehtis seadus, mille järgi talupojad, kes ei olnud saksa koguduse liikmed, ei saanud oma lapsi linna kooli panna. Võib arvata, et ka Lurichi vanemad astusid selle sammu oma lastele hariduse andmise pärast. Saksa koguduse liikmena muutsid nad nime Luri Lurichiks.

Luride suguvõsa on olnud väga suur ja enamik suguvõsa liikmeist põlvnes eelpool mainitud Köhi (Köhhi) talust. Seepärast olid ka Georgil sidemed Velisega, eriti pärast 1892. aastat, kui ta onupoeg Hans Luri Velisele elama asus. Hans pidas Velisel Terema poodi ja ostis hiljem Velise aleviku külje all Kalase talu.

Kaasaegsed mäletavad, et Georg olevat juba I7-aastase noorukina Velisel kohalike noormeestega maadelnud ja ükski polevat temast jagu saanud, olgugi et ta olnud pealtnäha kõhnakene. Kõik imestanud, kust ta selle jõu küll võttis. Ka hiljem, kui Lurich oli maailmakuulus, on ta viibinud Velisel oma onu juures Kalasel. Siin Kalase talu küünis korraldas ta demonstratsioonesinemisi. Lurichi vägitegudest räägitakse Velisel veel praegugi.

1908. a. esines Lurich Tbilisis (teistel andmetel Bakuus), kus ta jõudis kinni hoida kaht tugevat hobust, kes ei suutnud ta rinnal koos hoitud käsi lahti vedada. Selle eest sai ta kalliskividega kaunistatud kuldse vöö. Jõumehest sai kuulda ka Buhhaara emiir. Ta kutsus Lurichi oma kaamelitega jõudu proovima. Kutse võeti vastu. Kuid ka kaks emiiri kõige tugevamat kaamelit ei suutnud Lurichi käsi lahti vedada. Imestunud emiir kinkis kaamelid Lurichile mälestuseks.

Lurich kinkis kaamelid sugulasele Hans Lurile ja 1909. aastal jõudsidki need Tallinna, kust nad Velisele toodi. Kalase peremees Hans ja tolleaegne vallakasakas Feodor Mann, kes oli ümbruskonnas tuntud suure vembu- ja naljamehena nagu Hans Lurigi, käisid siis mööda ümbruskonna laatasid kaameleid rahvale näitamas. Hans Luri oli kõva pillimees ja oli siis ka kaameli seljas lõõtspilli mänginud.

Kuna meie talved on küllaltki karmid ja kaamelite hooldamine jättis soovida, ei pidanud loomad kaua vastu ning surid paari aasta pärast. Täpset aastat pole teada. Samuti pole teada kohta, kuhu kaamelid maeti. Mitmed asjahuvilised on püüdnud hiljem seda kohta leida, aga tagajärjeta. Nii võivadki tulevased põlved üllatuda, kui nad kunagi leiavad kaameliluud. Georg Lurichi kaamelid on olnud esimesed ja viimased Velise-mail.

A. PARNABAS