Luiska ja niida, ega luisk aega viida

Vaadates suurmajandite põldudel töötavaid heinakoristusmasinaid ja jälgides moodsat tehnoloogiat, meenub heinaaeg aastakümneid tagasi, kui ainsateks tööriistadeks olid käsivikat ja -reha, mis nüüd pea-aegu et juba muuseumieksponaadid.

Heinale mindi tavaliselt jaanipäeva paiku, kui sõnnikuveo ja kesakünniga oli korda saadud. Tavaks oli enne heinale minekut puhastada (puistata) rehetoa ahi ja teha teisi korrastusi, et rehepeksu ajaks kõik korras oleks. Nii algas tõsine heinatöö juulikuu algul. Külasid, kus talude maad olid ühes tükis, oli vähe. Paljude talude heinamaad olid 3-4 ja rohkem kilomeetrit kaugel, osal pealegi veel 2-3 eri paigas. Saak neilt heinamaadelt oli vähene ja viletsa kvaliteediga, aga ära niideti ja koristati iga sooheinamaa tükk, kuna põldu oli vähe ja saagid polnud siitki kiita.

Heinamaale läks tööpere kogu nädalaks. Kodused toimetused jäid tavaliselt perenaise ja vanurite hooleks. Vankritele pandi vikatid, rehad, käi ja nädala toidukraam. Piim oli lähkrites, muu leivakõrvane puust karpides. Kaasas oli ka pada, kuna õhtuti leiti mahti midagi keeta. Vett saadi kraavidest või allikatest. Viimased olid siis veerohked, ööbiti heintest ja okstest valmistatud onnides. Hiljem hakati ehitama ka küüne. Heinamaamassiivid olid suured ja heinalisi palju, nii et metsad lausa kajasid noorte huigetest ja vikatite luiskamise loginast. Kodulähedastel heina-maadel seda romantikat ei olnud.

Ilusate ilmadega oli heinategu lausa lust. Hommikul tõusti küll vara, ammu enne päikesetõusu oldi kaarel. Kastega oli rohi õrn ja kerge niita. Vikatid käiati teravaks õhtul. Käiata tuli neid ka keskhommiku ja lõuna ajal. Seda tehti, kui oldi söögi peale puhanud. Kui loojärg ees, niideti vaid enne keskhommikut. Loovõtmise ajal oli vaiksem. Hein riisuti puude ja põõsaste vahelt lagedamatele aladele hända kuivama. Lõunalt minnes hännad kaarutati (löödi segamini) ja hea ilma korral oli rohi õhtuks kuiv.

Enne, kui kaste maha tuli, pandi hein saadudesse. Saade tegid peamiselt mehed, naised riisusid heina kokku. Vaaludest valmistati rehaga seljatäied ja kanti need siis rehaga kas kaenlas või õlal sao juurde, kus pandi korra järgi paika. Asetati ringi päripäeva ja keskele. Ühte saadu pandi kokku 10-12 seljatäit. Enne sao tegemist asetati aga selle alla neli hagu (mõnel pool ka kolm). Kaks hagu pandi kõrvuti, umbes meeter vahet, ja neile kaks risti peale. Hoolas pidi olema see, kellele usaldati saadude teritamine (“peade” peale panemine), saad ei tohtinud ju vihma sisse võtta.

Kui veel küüne ei olnud, tuli hein kuhjadesse teha. Kuhjategemine oli omamoodi meistritöö, millega igaüks toime ei tulnud. Kuhje tehti mitmes suuruses, olenevalt heina hulgast. Kui peret oli palju, käis töö mitmes osas: ühed vedasid saadusid; teised tegid kuhja. Vähese rahva korral veeti saod enne ümber kuhjalava, siis alles algas kuhja tegemine.

Vihmastel suvedel oli heinategemine aeganõudev ja tülikas. Sageli oli hommikul ilus päikesepaisteline ilm, kuid heinaliste metsa jõudes oli vihm väljas. Püüti küll aega kasutada ja valmistati talveks luudi ja saunavihtu, aga seda tööd ei jätkunud kauaks.

Käsitsi pandi kokku ka põlluhein. Heinategu kestis kuni rukkilõikuseni ja viletsate ilmade korral veel pärast sedagi.

Esimesed. hobuheinaniidumasinad osteti üksikutesse suurematesse taludesse alles sajandi alguses. Suurem masinate ja hobuloorehade levik oli kolmekümnendate aastate algul. Seetõttu muutus küll kergemaks põllu- ja aasaheina koristamine, kuid metsaheinamaadel käis kõik esiisade viisi: ikka kajasid heinaliste huiked ja vikatite luiskamise likk-lõkk.

Kahju, et käsivikati vastu tänapäeval enam mingit lugupidamist pole. Peaks aga olema, sest umbrohi meie igapäevases elukeskkonnas kõikjal veel tänapäeva tehnikale ei allu. Nii et vikat ja reha leidku lugupidamist ka noorte hulgas.

A. PARNABAS