Üks küla ja selle rahvas

Valgu mõisa ääremail, vastu Sulu karjamõisa piiri umbes 500 ha maa-aial mühas võimas põlislaas. Kroonikud nimetasid seda hundi- ja karulaaneks. Mälestused huntide ulgumisest ja karude möirgamises, mis kostsid kaugele ümbruskonna küladesse, on rahva seas säilinud tänapäevani. Jutt on Kärissilla laanest. Niisugune nimi on kirjas ka vanadel kaartidel.

Oli XIX sajandi viimane veerand, kui parun hakkas seda metsa maha võtma. Mõisahärral oli raha vaja. Kogu jämedam materjal müüdi. Peenemast ehtati kännustikku vastkrunditud ja mõõdetud maatükkidele elumajad rehealustega. Maatükid jagati soovijaile välja. Asukaid tuli nii oma vallast kui ka kaugemalt. Kuus aastat andis parun asumiseks aega, siis tuli hakata renti maksma. See oli uue küla algus. Nimeks jäi ikka Kärissilla (ka Kärisselja).

Uued talud said oma nimedki enamuses siin kasvanud puude järgi. Sinna, kus oli kasvanud rohkem kaski, sai Kase talu. Lepa talu maadel olid mühisenud mustad lepad. Sahisevasse haavasallu sai Haava talu, vastu Velise mõisa piiri paiknevat talu nimetati Piiriks. Oli Põdra talu. Siin maadel lasknud parun kunagi põdra. Ranna nimi antud talule sellepärast, et elanikud tulid Pärnumaa rannamailt. Olid veel Sarna ja Laane ja ammuse metsavahi koha järgi Kärissilla. Kokku oli küla maadel 1940. aastal 21 keskmik- ja väiketalu.

Mõis laskis läbi küla kaevata suure kraavi, mis sai alguse Tõrassoost. Kraav jagas küla maad pooleks. Elumajad olidki ehitatud kraavi kaldale. Kevaditi suurvee ja suuremate vihmasadude ajal ei suutnud kraav vett ära juhtida. See tuli üle kallaste ja polnud harvad juhtumid, kus Ranna ja Haava talus tuli vesi tuppa ning toas käidi lauast plankudel. Ühel sügisel suure sajuga tõusnud vesi öö jooksul nii kiiresti, et peremees hommikul sängist välja tulles astunud pimedas toas poole sääreni vette.

Alguses polnud kerge. Kännustikust tuli vakamaa haaval hakata põldu üles harima, et perele toitu saada. Pinnas oli küll kerge, sajandite jooksul ürgmetsa all kujunenud kõdu, põhjas aga raske savi. Rukis ja suviviljad, samuti kartul kasvasid hästi, aga terasaak jäi ikkagi mineraalmaadel kasvanud viljade omast kesisemaks. Nisuga polnud siin suurt peale hakata. See vajas raskemat pinnast. Sageli kahjustasid kultuure hilised öökülmad. Vahel veel jaanipäeva eel valendasid külas külmast võetud rukkipõllud.

Külast väljapääs oli vaevaline, eriti kevadel ja sügisel, kuna maanteest elati kaugel ja külavahetee oli väga vilets, pori ulatus rattarummuni. Seepärast püütigi suuremad käimised (veskil jne.) ära käia talvel ja sügisel varem, kuid kõiki vajalikke asju polnud siiski võimalik ette ära ajada.

Aga siinsel rahval oli visadust ja jonni, elati raskusi trotsides. Kõik, mis oli saavutatud, oli tulnud raske tööga. Kasvasid lapsed, uus põlvkond asus eelmist jätkama. Oli kasvanud armastus selle kodumulla vastu.

Aasta 1949, kollektiviseerimise kevad. Üksmeelselt organiseeriti külas “Sulevi” kolhoos. 1955. aastal süvendati küla läbiv kraav, mis senini kippus ikka Üle kallaste tulema. Praegu on see Kärissilla I magistraalkraav. Maaparandustööde ajal rajati magistraalkraavi kallastele korralikud kruusateed. Kust enne isegi vankriga vaevu läbi pääses, seal võib nüüd igal aastaajal sõita autoga. Endiste kitsaste põllusiilude asemel laiuvad külas mitmekümne-hektari suurused põllud, kus mürisevad võimsad traktorid T 150K ja K 700 ning teised põllutöömasinad.

Üks sajand on möödunud ajast, kui siia tulid esimesed asukad. Selle aja jooksul on siit välja kasvanud viis põlvkonda. Vanemad on rännanud manalateedele, aga kolme põlvkonna liikmed peavad oma kü1a ikka armsaks. Nii need, kes siin praegu elavad, kui ka need, kes siin sündinud, kasvanud ja elanud.