Kõik pole veel nii nagu peaks

25. märtsil kogunesid Rapla haldushoonesse rajooni kultuurimälestiste kaitse aktivistid, arutamaks muististe olukorda. Seminarnõupidamise avasõnad ütles kultuuriosakonna juhataja Maiu Linnamägi, rõhutades, et alanud viisaastakul tuleb ka kultuurimälestiste kaitse küsimustes lähtuda Kommunistliku Partei XXVI kongressil püstitatud eesmärkidest.

Pikema ülevaate praegusest olukorrast andis rajooni kultuurimälestiste kaitse vanemmetoodik Tiia Schmitte. Viimastel aastatel on mälestiste arv rajoonis tunduvalt suurenenud. See omakorda lisab ülesandeid mõnede majandite kaitsevolinikele ja aktivistidele. 1970. aastal oli meil arheoloogiamälestisi arvel 139, tänaseks hakkab arv lähenema kahesajale. Arheoloogiamälestised (linnused, ohvri- ja kultusekivid, allikad) ongi meie suuremad murelapsed. Paiknevad ju need enamasti igapäevaste tööde väljal, tavalises elukeskkonnas, kus nende auväärsuse sageli unustame.

Peaaegu kolmekordseks on paisunud rajoonis ka ajaloomälestiste huik, ulatudes 61-ni. Siia kuuluvad ajaloo ja revolutsiooniga seotud paigad, hooned, mälestuskivid.

Põhivastutus mälestiste säilitamise ja kaitsmise eest lasub maavaldajatel, kelle territooriumil objektid asuvad. Kõikjal pole asjad kaugeltki korras. Ikka veel on objekte, mille kaitsetahvlid on üles panemata. Juhtub sedagi, et need on jõutud enne ülespanemist kuhugi “ära kaotada”. Raskusi on kaitsekohustuste vormistamisega. See võtab ülearu palju aega.

Seminaril osalesid Ain Mäesalu ja Ants Praut kultuuriministeeriumist. A. Mäesalu avaldas rajoonile tunnustust mälestiste kaitse eest, kriipsutades ühtlasi alla, et selliseid seminare ei korraldata mitte igas rajoonis. Ta luges ette kultuuriministri käskkirja, milles avaldati kiitust meie selle ala töötajatele ja aktivistidele. Edasi tutvustas A. Mäesalu slaidide abiga erinevate ajajärkude mälestiste liike (linnamäed, kalmed, allikad jne.).

A. Prautilt saadi teada seadusesätteist, mis on kehtinud ja kehtivad kõnesolevas valdkonnas. Kuuldi sedagi, et mitmes vennasvabariigis (Leedu, Armeenia jt.) ollakse meist muististe hooldamisel mitmeti kaugemale jõutud.

Viimase ettekande tegi rajooni looduskaitseinspektor Tiit Petersoo. Ta käsitles kultuurimälestiste seost looduskaitseobjektidega, probleeme nende heakorrastamisel ning hooldamisel. Olles rajoonis pidevalt ringiliikuv inimene, on tal olukorrast väga põhjalik ülevaade. Ja rohkem oli tal kahjuks rääkida halba kui head. Oleme liiga hoolimatud oma esivanemate pärandi vastu. Veame ja kuhjame kalmetele kive, lõhume buldooseritega linnuste kaitsevalle, risustame oma pidutsemistega linnuseõuesid ja muid objekte, laseme vaated nendele kasvada võssa jne.

Me ei suuda korda teha oma kauneid paiku. Keskkonna saastamise vältimiseks on sageli vaja küllalt suuri kapitalimahutusi (sõnnikuhoidlate, puhastusseadmete jm. ehitamine), kultuurimälestiste ja looduskaitseobjektide hooldamiseks on tarvis lihtsalt head pealehakkamist. T. Petersoo lõpetas oma ettekande üleskutsega rajooni elanikele, püüda kui mitte selle, siis hiljemalt 1982. aasta jooksul korrastada kõik rajooni kultuurimälestised ja looduskaitseobjektid niivõrd, et nad säiliksid tulevastele põlvedele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et seminaril vaeti põhjalikult tänast olukorda. Rohkem jäi kõlama negatiivset ja ega rahuloluks põhjust olegi. Ükskõiksust näitab juba kas või see, et seminarile ei tulnud tervelt kaheksa majandi esindajad. Aga ometi suudame vaid ühiselt raskustest jagu saada.

A. PARNABAS,
kultuurimälestiste kaitse ühiskondlik inspektor