Kodurajooni minevik ja loodus

KARUALLIKAS

(Arheoloogiamälestis, Märjamaa k/n.)
Muistis asub Sõtke külas, endise Kamsa – küla kõige läänepoolsema talu maal. Praegu on talu hooned varemeis, kuid neist sadakond meetrit loode pool asub uus noorkarjalaut, mis kannab samuti Kamsa nime Allika leiame, kui läheme umbes 800 m lääne poole.

Allikas asus talu heinamaal ja teda läbis väike oja, mis Mõrastes suubus Teenuse jõkke. A. Tiitsmaa kirjapanekute järgi olevat allika läbimõõt olnud 4 m. Maaparanduse käigus on oja süvendatud suureks magistraalkraaviks, mille tagajärjel allikas on kaotanud oma esialgse ilme, hävinud on ka varasem looduslik ümbrus. Allikas on nüüd nähtav magistraalkraavi põhjas, kus ta ajab veel küllalt tugevalt vett üles.

Külaelanike mälestuste järgi aidanud Karuallikas inimesi mitmete tõbede ja haiguste korral. Kui loomadele täid peale tulnud, siis korjatud neid klaasi ja viidud klaasiga allikasse, mille järel täid kadunud. Maa-aluseid ja muid vistrikke hõõruti soola ja leiva puru seguga, millele veel veidikene hõbedat hulka kaabiti, kas hõbesõrmuse või -raha küljest. Seda pidi tegema neljapäeva õhtul ja pärast hõõrumist ehavalgel tuli see segu viia Karuallikasse. Siis vistrikud kadusid.

LINNUSE ASE

(Arheoloogiamälestis, Märjamaa k/n.)
Linnuse ase (Kantsimägi) asub Märjamaa sovhoosi territooriumil metsa serval, olles endisest Märjamaa mõisast 450 m loode pool. 450 m ida-kagu suunas on sovhoosi uus sigala ja 400 m lääne pool endine Kubjaste talu.

Objekt tõuseb läänest ja põhjast astanguna 2-3 m võrra ümbrusest kõrgemale ja on praegu kaetud tiheda võsaga. Ida ja lõuna pool ei ole mingeid eraldatavaid piirjooni märgata. Kõne all olev territoorium on ovaalse kujuga, suurus 35 * 45 m. J. Jung mainib, et varem olnud ümber äärte valli asemeid näha.

Idapoolses osas eraldub raudkividest kuhilik, mille läbimõõt on 10 * 12 m. Kuhiliku kõrgus ulatub 1,5 meetrini, kusjuures lõunapoolne külg on järsem. Väliselt otsustades oleks nagu tegemist kalmega. Kuna aga leiud ja matusepaikadele omased traditsioonid puuduvad, ei saa seda kalmeks siiski pidada.

Muistise vanus on täpselt määramata. Oletatavasti võidi seda kasutada I aastatuhande teisel poolel ja II aastatuhande; alguses. Peale J. Jungi kirjeldab Märjamaa linnuse aset veel E. Laid oma raamatus “Eesti muinaslinnused”.

OMAPÄRASE VÕRAGA TAMM

(Looduskaitseobjekt, Märjamaa k/n.)
Puu kasvab Valgu-Nurtu-Libatse maantee parempoolses servas, kümmekond meetrit enne maanteekurvi. Tamme ümbermõõt on 3,8, kõrgus 20 m. Puu paelub vaatejat iseäraliku laiuva võraga.