“Maavärisemine” Vigalas

Ajalehest “Lääne Elu” nr. 71 18. sept. 1934 loeme: “Reede öösel vastu laupäeva (14. sept. ööl vastu 15. sept. A. P.) tabas Vigalat hirmuäratav sündmus, mis tekitas kabuhirmu kogu ümbruskonnas. Öösel hakkas jõekallas järsku vajuma, nõnda, et poolteise kilomeetri ulatuses on tekkinud suur pragu nagu maavärisemise ajal. Pragu ulatub Vana-Vigala mõisast kuni Läti karjamõisani.

“Maavärisemist” märkasid inimesed öösel kella 2 paiku. Vigala mõisas, mis asub kaldast kõigest paarkümmend meetrit eemal, hakkas maa järsku kõikuma. Poolalasti inimesed põgenesid välja, kandes endaga lapsi ja varandust. Vana mõisa maja oli vajunud viltu. Seintesse olid tekkinud suured praod. Tsementpõrand oli kistud üles kui sahaga.

Paari minuti jooksul oli kohutava mürina saatel hoone muutunud täiesti elamiskõlbmatuks. Selles majas elas kolm mõisatööliste perekonda. Samal ajal märkasid kohkunud mõisaelanikud, et ka mõisa karjalauda jõepoolne ots oli omandanud teise kuju.

Kivimaterjalist ehitatud karjalauda esimene ots oli umbes pool jalga kukkunud allapoole. Lauta rutates selgus, et noorkarjale määratud laudaosa oli muutunud samuti kõlbmatuks – tsement põrand purustatud, seintesse tekkinud suured praod. Kari aeti samal ööl lageda taeva alla, kuna võis arvata, et hoone langeb täiesti kokku. Laupäeval sõitis Vigalasse Põllutööministeeriumi komisjon, kelle ülesandeks teha vajalisi korraldustöid.”

Selline loodusõnnetus Vana-Vigalas tõesti 45 aastat tagasi juhtus. Ka allakirjutajal oli võimalus neid majade varemeid näha. Endine Vana-Vigala mõisa tööline, 83-aastane Juuli Kalpus, kellega tänavu suvel sellest juhtumist vestlesin, on üks vähestest, kes seda saatuslikku ööd mäletab ja kõik kaasa elas. Varingu paik asub vahetult silla otsas jõe paremal kaldal. Praegu kasvavad sellel kohal puud ja põõsad. Nende vahelt sirutab end vana silotorn, mis tol ööl püsti jäi. Kui Juuli Kalpuselt küsisin, miks tema arvates torn ei varisenud, arvas naine, et see oli ehitatud ammusele vanale sõnnikuaia alusele, mis oli väga sügavalt täidetud.

Vigala viirsavide lihked (libisemised) on teada juba sajandeid tagasi. 1874. a. lammutati Vigala kiriku torn, kuna see vajus niivõrd viltu, et muutus kirikulistele ohtlikuks. Veel on teada, et paari päeva jooksul hävis vastvalminud Vana-Vigala härrastemaja, nagu kirjutab A. W. Hupel oma teoses “Topographische Nachrichten von Lief- und Estland I”. Praegune härrastemaja sai valmis 1775. aastal. Hävinud hoone asus praegusest veidi põhja suunas, vahetult jõe kaldal.

Aasta enne saatuslikku septembriööd vajus osa kohaliku möldri hoonest, tekitades omanikule kahju. Samuti sai sel korral kannatada ka silla üks ots.

A. PARNABAS