Kui rahvas asus kolhoositeele

“Kalevi” eeskujul moodustati 1949. aasta märtsi lõpul ja aprilli algul kolhoosid kogu vallas. Peaaegu igasse külasse sai omaette majand. Kokku oli neid 21: Inda külas “Kalev”, Vanamõisas “Tulevik”, Valgu asunduses ja Kangru külas “Valgus”, Paisumaal “Uus Paisumaa”, Vaina-Nurtus “Linda”, Kohtrus “Jõud”, Nurme ja Ojaäärse külas “Uus Nurme”, Nurtu-Nõlval “Koidula”, Velise-Nõlval “Võit”, Võeva külas “Sangar”, Mälistes “Mäliste Tulevik”, Araveres “Kuldne Tee”, Velise asunduses “Jõe”, Pallase külas “Pallase”, Vene ja Päärdu asunduses “Vambola”, Kilgi asunduses “Lembitu”, Kiilasperes Mihkel Aitsami nimeline, Keskkülas “Koit”, Veski külas “Kungla”, Kärissillal “Sulev”, Sulu külas “Nõukogude Eesti”.

Esimene aasta näitas, et nii väikestel majanditel ei ole arenguperspektiivi, seepärast otsustasid mitmed kolhoosid juba 1950. aasta kevadel ühineda. Seda, kuidas kõik aset leidis, ei luba ajalehe piiratud ruum pikemalt käsitleda. Küll peatun põgusalt veel valla ühe suurema, “Valguse” kolhoosi tööde ja tegemiste juures ning püüan neid meelde tuletada koos selle esimese esimehe Aglaida Vainuga.

A. Vainu peab nüüd pensionäripõlve. Leian ta oma kaunist kodust, mis asub Valgu jõe kaldal, vana mõisapargi põlispuude varjus. Siin me siis püüame lapata mälestusteraamatu lehekülgi. A. Vainu jutustab: “Mäletan väga hästi seda varakevadist pühapäeva, 27. märtsi, kui Valgu asunduse ja Kangru küla rahvas tuli kokku, et panna alus ühismajandile. Kokku oli meid umbes 50 peret ja kolhoos sai üks valla suuremaid. Maad tuli üle 1000 hektari ja et ühest servast teise jõuda, tuli astuda ligi viis kilomeetrit. Nimeks panime “Valgus”. Mingil määral tahtsime, et säiliks siinse põlise asula nimi.

“Valgusel” olid teiste valla kolhoosidega võrreldes teatud eelised. Siin oli juba ajalooline keskus kooperatiivi, meierei, sidejaoskonna ja koolimajaga olemas. Olid mitmed mõisahooned, mida hõlpus vastavalt vajadusele kohendada, lisaks sae-ja jahuveski. Hoonete poolest oli teistest paremas olukorras veel “Jõe” kolhoos, kus kasutada vanu Velise mõisa hooneid. Kõik ülejäänud pidid läbi ajama talude lautade, aitade ja küünidega, kuid need olid kõik mööda küla laiali.”

A. Vainu jätkab: “Kuna kevadikülvi aeg oli lähedal, tuli kiirustada, et selleks ajaks saaks laudad korda ja ühiskari, ka hobused ja põllutööriistad kokku. Tänu rahva ennast-salgavusele tulime toime. Alguses puudus raha. Kassapidaja oli, aga kassat ei olnud. Tuli oodata seni, kuni, piima eest saime esimese raha. Pean ütlema, et meie inimestel oli tõelist optimismi. Ühiskarja saime ligi 80 lüpsilehma ja üle poolesaja noorlooma. Sigu ja teisi loomi oli vähe. Rikkad olime hobuste poolest. Neid sai kokku üle saja, kusjuures 80 olid tublid tööhobused, keda oligi eriti vaja. Oli ka 14 tori tõugu sugumära, kes moodustasid hea tõutuumiku. Hiljem arenesiki asi nii kaugele, et saime rajada hobuste tõufarmi.

Enne kevadkülvi moodustasime kaks põllubrigaadi, kummaski neli lüli. Brigadirideks said tublid noored mehed Oskar Arnover ja Arnold Halliste. Veisefarmi juhatajaks hakkas energiline Antoniina Tammesson, kes seda rasket ja vastutusrikast ametit pidas pikki aastaid pensionieani välja. Hobuste tõufarmi eest hoolitses Endel Vainu.

1949. aasta kevad oli varajane ja ilus. Mäletan, et esimese ühiskülvi tegime 23. aprillil. Ja meeles on ka järgmine, kui saime kevadkülvi alustada veel päeva varem – 22. aprillil.

Kui esimesed organiseerimisraskused möödas, hakkasime tasapisi kaugemale vaatama. Kavandasime järgmisel aastal uue kuivati ehitamist. See saigi teoks ja on praegu sovhoosis kasutusel heinaseemne kuivata-miseks. Ühiskari suurenes, tuli mõelda uute lautade ehitamisele. Ühega neist alustasimegi, hoone on praegu üheks laudaks sovhoosi keskuse osakonna suurfarmi kompleksis.

Juhatus pidas vajalikuks osta veoauto. Tõsi, seda otsust ei tehtud vastuvaidlemisteta, ikka oli inimestes konservatiivsust. Aga siiski, ostuloa andis ka peakoosolek, ja teise ühistöö aasta algul saime esimesena vallas autoomanikuks.

Kui pingerikas ja töörohke suvi jäi seljataha ning salvedesse oli kogutud rikkalik saak, tulime ühel novembriõhtul Valgu koolimajja esimesele ühisele lõikuspeole. See pidu on hästi meelde jäänud. Enne lauda istumist pidasime ära peakoosoleku. See oli nagu lõppakord möödunud suvele. Meenutan tänutundes neid ausaid ja tublisid inimesi, kes oma ennastsalgava tööga tegid kõik selleks, et elu läheks edasi, et homne oleks parem kui tänane. Tol ajal oli praegusega võrreldes palju raskem. Laudas tuli kõik käsitsi teha: lüpsta, sõnnik välja vedada, vesi ja koresööt ette kanda. Karjatalitajad kasvatasid ise oma lehmadele juurvilja, rohisid, koristasid ja vedasid sageli ka lautade juurde. Käte jõul tehti tööd põllulgi. Olid need siis sahakured või hanguvars, ikka hoidsid neid kõrvuti meestega naised ja sageli oli neid põllul rohkemgi, kuna meestel leidus tegevust mujal, remondil, ehitusel jne.”

Meenutasime esimest kevadet ja suve vaid “Kalevis” ja “Valguses”, kuid väikeste erinevustega niisamasugune oli see teistes Velise valla kolhoosides.

¤

Kolmkümmend aastat on mööda läinud. Kolmkümmend korda on päevad pikenema hakanud, on muutunud pikemaks maamehe samm. Tuli ette raskeid aastaid, mida veel hästi mäletatakse. Üks põhjusi oli tugevad vihmasajud, mis Velise savistel maadel end väga valusalt tunda andsid. Oli teisigi põhjusi, aga tagantjärele targutamine ei tee kedagi targaks. Palgaks olid sageli ainult normi-päevad, oli hea, kui neile langes mõnisada grammi vilja ja mõni kopikas raha.

Uuesti muutus samm kindlaks, kui Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei ja Nõukogude valitsus võtsid vastu suure tähtsusega otsused põllumajanduse edasiarendamiseks. Kui likvideeriti traktorijaamad, võisid majandid hakata endale masinaparki soetama.

¤

Endise seitsmeteistkümne Velise valla kolhoosi asemel on nüüd ainult üks majand – Valgu sovhoos. Neli kolhoosi on läinud “võõrsile” – Pallase ja “Vambola” Vigala maile, “Lembitu”, Aitsami-nimeline ja veel osa “Koidu” ning “Nõukogude Eesti” maadest Märjamaa sovhoosi rüppe.

Valgu sovhoos on küllalt suur majand, mille üldsuurus on 9312 ha, sellest haritavat maad 4200 ha. Endiste kitsaste põllusiilude asemel laiuvad põllumassiivid, drenaažkuivenduse üldmaht ulatub tänaseks 3753 hektarini. Kui esimesel kolhoosikevadel ei liikunud kevadkülvi ajal Velise valla kolhoosi põldudel ühtegi traktorit, siis nüüd töötab neid sovhoosi maadel kokku 64, neist 7 võimsat K-150 ja üks K-700, Viljakoristuse ajal sõidab põllule 12 uut tüüpi kombaini, teedel ja tänavatel liigub 37 autot. Rääkima peaks veel paljudest ehitistest, mis 30 aastaga on üha kerkinud. Praegu töötab Valgu sovhoosis 42 keskeri- ja 10 kõrgharidusega spetsialisti.

Kõigi nende arvude taga on aina suurenenud toodang. See näitab põllumehe sammu pikkust. Ja lõpuks tahaksin loo lõpipu kirjutada mehe nime, kel sügisel saab 27 aastat siinmail töötatud. Paljud on proovinud ja jälle läinud, ent tema on jäänud. See mees on Suure Isamaasõja veteran, praegune Valgu sovhoosi peaagronoom JAAN KITSING.

A. PARNABAS