Kui rahvas asus kolhoositeele

Kolmkümmend aastad tagasi oli Velise valla rahval esimene kolhoosikevad. Kui ühismajandite organiseerimine Velise vallas nagu Eestis üldse langes enamasti 1949. aasta märtsi- ja aprillikuusse, siis valla esimese kolhoosi asutamiskoosolek peeti juba 1948. aasta detsembris.

Jüri ja Johannes Jeerik, kes mõlemad olid initsiatiivgrupi, liikmed, meenutavad neid aegu: “22. detsembril tulid Inda küla kaheksa pere inimesed, Kalda tallu kokku, et arutada kolhoosi asutamise küsimust. Olgugi et oldi tundmatu olukorra ees, sai otsus üksmeelne: tuleb astuda ühiselt uuele teele. Valisime otsemaid ka juhatuse, revisjonikomisjoni ja varade ühistamise komisjoni. Juhatuse esimeheks valisime ühel häälel Kalda talu peremehe Rudolf Tammeri. Revisjonikomisjoni esimehe ülesanded usaldati Jüri Jeerikule. Esimese kolhoosi nimeks sai “Kalev”. See oli pöördeline aeg kogu Velise valla talurahva elus. Nii nagu talvisest pööripäevast alates hakkab päev pikemale minema, astus siitpeale ka talurahvas edasi pikemate sammudega.

Asutamiskoosolekule järgnevatel päevadel ühistasime varad ja algas ka töö lautade ettevalmistamisel. Jaanuari algul saimegi lüpsilehmad ühislauta kokku tuua. Teistele loomadele ruumide kohandamine võttis rohkem aega. Sellega tulime toime enne kevadkülvi. Karjatalitajatena asusid ametisse Salme Jair, Mai Pärtel, Leida Pärtel ja mitmed teised. Enamasti peavad nad nüüd auga teenitud pensionipõlve.

Peagi astusid ühismajandi liikmeiks ka ülejäänud Inda küla talupidajad, samuti osa Kirna küla rahvast. Lähenes kevadkülv. Ei olnud sel ajal ühtegi spetsialisti, tuli läbi ajada põlise talupoja tarkusega. Töid tegime aegade jooksul väljakujunenud ja praktikas proovitud tavade järgi. Kevad oli igati sõbralik, külv sai maha korralikult ning õigel ajal, kuigi kõik tuli teha hobustega. Õlg õla kõrval meestega olid põllul naised.

Ka suvi oli ilus ja sügiseks suutsime ühiskarjale varuda küllaldaselt sööta, samuti viis iga tööinimene koju tasuna kena koguse vilja ja muid põllumajandussaadusi ning raha. Vaatamata sellele, et oli raskusi – puudusid ju kogemused, puudus eeskuju – möödus esimene kolhoosiaasta hästi.”

Olgu lisaitud, et “Kalevi” nimi jäi ühismajandile ka pärast ühinemist naabritega veel mitmeks aastaks. Esimese spetsialistina tuli 1952. aastal praegune Valgu aovhoosi peaagronoom Jaan Kitsing, kes sai kolhoosi esimeheks. Peagi “Kalevi” ja “Valguse” kolhoos ühinesid. J. Kitsing asus uue ühismajandi “Võit” agronoomi ülesandeid täitma, olles aastaid ainukene spetsialist. Kolhoosi esimene esimees T. Tammer töötas hiljem traktoristina, olles lugupeetud mehhanisaator (nüüd juba Valgu sovhoosis) kuni surmani.

Pikemalt tahan rääkida vendadest Jüri ja Johannes Jeerikust. Nemad olid ja on asendamatud meistrimehed, kelle töökatele kätele kuuletuvad nii puu kui raud. Pole majandis masinat ega agregaati, mis neile tundmatu või mille remondiga hakkama ei saadaks.

1951. aasta sügis oli väga vihmane. Endise “Kalevi” kolhoosi põldudel valitseb raske savimuld, suuremate sadude korral jäävad põllud lausa vee alla. Nii oli see tookordki. Vili oli aga vägev. Käsitsi koristamiseks polnud jõudu, ühtki masinat põld ei kandnud. Abi tuli Jeerikute leidlikkusest. Ehitati lõikusagregaat, mis paigutati kahele suusale. Vedasid seda kaks hobust ja vilja saadi sellega koristada lausa vee seest, kuna niiduk porisse ei vajunud. Muidugi ei jõudnud ühe sellise agregaadiga kogu majandi vilja ära koristada, kuid abi oli siiski suur. 1952. aastal ehitasid mehed kolhoosis võimsa saeveski, mida oli ehitusmaterjali töötlemisel hädasti vaja. Kahjuks hävis see juba 8. juulil 1955. aastal tules.

Vennad võtavad praegugi pensionieale vaatamata pidevalt ühistööst osa. Vanem vend Jüri saab aasta-poolteise pärast kaheksakümneseks, kuid töötab Valgu sovhoosis möldrina ega ütle ära remonditöödest, kui aega üle jääb. Noorem vend Johannes võiks samuti juba mitu aastat pensionipõlve pidada, aga ei. Kõikjal on sellist meest vaja. Praegu on ta saeraamimeister ja hoiab traktorirooli, kui hädasti tarvis.

A. PARNABAS