Ööbikulaul “Žigulisse” ei kosta

Haridusosakonna korraldatud hiljutine noorte loodusesõprade kokkutulek Vana-Vigalas oli igati tervitatav ettevõtmine. See tekitas palju mõtteid; millest osa siin kirja pandud.

Et meil oleks looduse vastu rohkem lugupidamist ja armastust, on vaja teda põhjalikult tunda, avastada tema saladusi, võlu ja rikkusi. Loodus annab kõik eluks vajaliku. Meie teha on, et see, mida ta nii heldelt jagab, oleks puhas ja tervislik. Peale selle pakub loodus esteetilist naudingut. Usun, et ükski kunstnik pole suutnud lõuendile kanda looduse ilu sellisena, nagu see tegelikult on. Ükski kirjanik pole suutnud seda sõnades kirjeldada. Ükski helilooja pole oma teostes loodushelisid nii kõlama pannud, nagu kuuleme neid suures sinise laega kontserdisaalis. Loodus on ise kõige avaram näitusesaal, milles mängib parim sümfooniaorkester.

Tänapäeva urbaniseerunud inimene saab selles saalis väga harva olla. Ta peab leppima reproduktsioonidega või siis vaatama juba nii kulunud filmi, mis vilksatab läbi magistraalidel kihutava “Žiguli” akna. Ilma jääb ta kontserdist, mis kevadeti varahommikust hilisõhtuni looduse suures saalis kõlab.

Palju rõõmustavam pole ka maainimese elu. Vaatamata sellele, et ta elab ja töötab looduse keskel, ei saa temagi täie sõõmuga endasse haarata kogu seda ilu, mis teda ümbritseb. Tänapäeva maainimesegi elu ja tegemisi saadab lakkamatu masinamüra.

Juba aastaid elab mu, koduaias ööbikupere. Unustamatud on kontserdid kevadel ja suvehaku öödel. Siin on maantee, kus on pidev liiklus. Kontserdiandjat see ei häiri. Aga sageli mõtlen, kui vähesed seda kuulevad, sest traktorikabiini ja autosse ei kosta midagi. Noored uljaspead pigistavad viimase välja “sääreväristajatest”, millelt sumbutajagi ära võetud, nagu poleks müra meie ümber veel küllalt. Seda võrratut laulu kuulevad ainult need, kes astuvad jalgsi või mõõdavad maanteekilomeetreid jalgrattal. Kuid neid on õige vähe.

Kahju hakkab sellele mõeldes. Nii jäädaksegi ilma kõige ilusamast maailmas. Kas siit ei alga ka asja pahupool – mitte ainult ükskõiksus looduse vastu, vaid ka selle rüvetamine. Nõnda saeme ikka sügavamalt oksa, millel ise istume. Et see oks siiski ei murduks, isegi enam – et saetud haavad armistuksid – ongi vaja, et kasvav noorsugu õpiks loodust armastama, hoidma ja kaitsma.

Rapla rajooni noorte loodusesõprade kokkutuleku eesmärk oli viibida kaks päeva vahetult looduses ja praktiliste õppuste abil koguda lisa senistele teadmistele, õppida tundma loomi ja taimi kuival maal ning vees. Samal ajal oli kavas tutvuda loodus- ja keskkonnakaitse põhiküsimustega ning põllumajandusmaastiku hooldusega.

Mida siis öelda kokkutuleku kohta? Noorte kasvatamisel on kõige olulisem eeskuju. Kõik see, mida noortele näitame, samuti meie käitumine ja tegutsemine peab olema eeskujulik, laitmatu, vigadeta. Pole õige, kui räägime üht ja samas on näha midagi hoopis vastupidist. Siis teeme vea, mida on raske heaks teha. On ju vaja kasutada ka kontra-stsituatsiooni, kuid siin polnud see eesmärgiks. Hoolitsevast suhtumisest loodusesse ja meid ümbritsevasse jäi kahjuks Vana-Vigalas vajaka. Juba laagriplatsi hooldamatus ei jätnud lastele head muljet. Paneb imestama, et tänapäeva tehnika juures ei suudetud rohtu ära koristada. Ja üldse, on vähe sellest, kui hoiame korras oma elutoa ukseesise. On vaja et kõikjal, kus elame ja töötame, oma vaba aega veedame, valitseksid kord ja puhtus. Hoolitsetud ja korras peab olema ka meie toatagune.

Kui esimese päeva programm laagris täideti ja see oli huvitav, siis transpordihäirete tõttu jäid teise päeva ettevõtmised lünklikuks. Sellest on väga kahju. Ei saanud lastele tutvustada looduskaitseobjekte ega kultuurimälestisi vahetult kohtadel. Ja on kurb, et tutvumine põllumamajandusmaastiku kujundamise ning hooldamisega jäi samul puudulikuks.

Maastikuhooldajana pean Pärnu rajooni “Edasi” kolhoos majandiks, kus tänapäeva põllumajandusmaastiku eest hoolitsemisele on lähenetud kompleksselt. On haaratud kõik lülid: farmid, laomajandus, tööstus, tehnika, elamutsoonid, põllumassiivid, metsad, teed, talud jne. Kõik tehtu on siin nii funktsionaalsest kui ka esteetilisest aspektist hästi läbi mõeldud, see moodustab ühtse terviku – tänapäeva tootmismajandi etaloni. Kõike seda oleks pidanud nägema vahetult maastikul, mitte aga vaatama diapositiividelt, nagu ajapuudusel juhtus. Piltidel oli näha vaid kübe sellest, mis majandis maastikuhoolduse, heakorra ja töökultuuri osas on korda saadetud.

Vaatamata mõningatele puudujääkidele usun, et lapsed jäid kokkutulekuga rahule ja viisid kaasa hulga häid muljeid ja uusi teadmisi. Oli ju kokkutulek esimene selline Rapla rajoonis. Tahaksin loota, et järgmine saab teoks tuleval suvel. Siis on meil varuks ka tänavused kogemused.

A. PARNABAS