Kodurajooni minevik ja loodus

MUSTALLIKAS

(Arheoloogiamälestis, Märjamaa k/n.)
Mustallikas asub Märjamaa sovhoosi Paeküla osakonna territooriumil, endisest Kõrtsi talust (siin asus varem ka Posti kõrts) 150-200 m lääne pool, üle põllu metsaservas. Kõrtsihoone asub vahetult tee ääres.

Allikas on mitmest osast koosnev ja võrdlemisi veerohke, kujutades endast Pühajõe väljaulatuvat soppi pikkusega umbes 20 ja laiusega 7-8 m. Sügavust mõõdetakse kuni 1,5 m. Vesi on läbipaistev, põhi aga väga tume, selle järgi ongi allikas saanud oma nime. Ümbruses leiame veel neli-viis väiksemat allikat, mis kõik on ühenduses Pühajõega. Pühajõgi ise on väike, 2-3 meetri laiune väga käänuline oja, mis saab alguse umbes 1,5 km kirde pool asuvast allikast, mida rahvamälestuste järgi on samuti peetud ohvriallikaks, pühaks allikaks. Ilmselt on siit pärit ojakese nimigi. Praegu on selles vett ainult kevaditi.

Ohvriallikate traditsioon ulatub kaugesse minevikku ja püsis kuni XX sajandi alguseni. Nii on see olnud ka Mustallikaga. Siia on vanasti toodud mitmesuguseid ohvreid, et haiguste vastu abi saada.

Mustallika kohta on ka mitmeid legende. Üks on selline. Enne olnud Mustallikas põhjata. Kord kündnud tüdruk härgadega kõrtsi eespõllul. Härjad hakanud kiili jooksma ja jooksnud kõige adra ning tüdrukuga allikasse, kuhu nad ka jäänud. Teine rahvajutt räägib, et kunagi kõrtsis sõnnikuveo ajal hakanud hobune lõhkuma ja jooksnud koos vankriga allikasse, kuhu ta kadunud.