Maarjapäeval Läänemaal

Maarjapäeval, 25. märtsil, nagu paljudel teistelgi tähtpäevadel, olid igas piirkonnas omad kombed ja tavad. Läänemaal näiteks pidi pereisal selle päeva hommikuks olema varuks pudel punaseks tehtud viina, millest kõik pereliikmed pidid tingimata osa saama, et igaühel oleksid aasta läbi ilusad punased põsed. Siit pärineb ka termin – maarjapuna.

Maarjapäeval oli kombeks küpsetada pannkooke. Koogid pidid saama hästi suured. Mida suuremad need said, seda suuremad kasvasid suvel kapsalehed. Kapsalehti pandi aga leivaküpsetamisel leibade alla, et leivad jääksid alt puhtaks. Mõnes paigas kutsutigi maarjapäeval tehtud kooke kapsalehekookideks. Naised pidid tingimata lõnga kerima. Kerad tuli kerida hästi suured ja kõvad, et sügisel oleks hea kapsasaak. Õmmelda sel päeval ei tohtinud, kes seda tegi, sel ussitasid suvel kapsad ära.

Maarjapäeva järgi oli võimalik ilmagi eelolevaks suveks ja sügiseks ennustada. Kui hommikul oli maa külmetanud (öökülm), järgnes sellele veel nelikümmend külma hommikut. Kui see ennustus täide läks, siis polnud sügisel varajast halla ega külma oodata. Kestis aga kevadine öökülm lühemat aega, võis see sügisel vara tulla. Oli maarjapäeva öösel sula, polnud sügisel varajast öökülma karta.

A. PARNABAS