Köögivilja kasvatamine on igati tasuv

Aastatel 1954-1956 kasvatati meie kolhoosis köögivilja ca 5-6 hektaril, kuhu kuulusid peakapsas, kurk, porgand, sibul, tomat, peet. Keskmiseks sissetulekuks ha kohta kujunes neil aastail 15 000-20 000 rubla, mida võib pidada avamaa kultuuride juures küllaltki heaks näitajaks. 1957. aastast alates, kui otsustati üle minna uuele töö organiseerimise vormile, s.o. isemajandavatele kompleksbrigaadidele, tegelevad aiandusega ja köögivilja kasvatamisega peamiselt II ja III brigaad. Teistes brigaadides kasvatatakse köögivilja ainult realiseerimisplaani täitmiseks, ja siis peamiselt kapsast.

Iga töölõigu juures kerkib paratamatult üles selle tasuvuse küsimus. Kuna olen juba aastaid sellel alal töötanud, siis olen kogunud mõningaid andmeid selle töö tasuvuse kohta. Ja need andmed on mõneski osas päris üllatavad.

Viimaseil aastail on meil loobutud köögiviljade kasvatamisest ja jäädud peatuma kolme kultuuri, s.o. peakapsa, kurgi ja tomati juurde. Vähesel määral on kasvatatud lillkapsast, varajast kartulit jt. kultuure. Kui vaadata sissetulekuid kultuuride ühe hektari kohta aastate lõikes, saame järgmise pildi:

Kultuur
1955
1956
1957
1958
1959
Kapsas
18 720
16 892
19 535
17 783
24 570
Kurk
22 681
18 364
45 086
19 765
18 750
Tomat
32 179
20 057
19 867
28 633
46 430
Nagu tabelist nähtub on näitajad tõusude ja mõõnadega. See on tingitud mitmest asjaolust. Kurgisaagile mõjus kahjustavalt päikesevaene ja niiske suvi, nagu 1956. ja ka 1958. aastal. Samasugust mõju avaldas vihmane suvi ka tomatile. Saak on olnud küll alati hea, aga just turutoodang; on vähenenud, kuna vihmaste sügiste puhul levib viljadel tomati pruunmädanik.

Palju on vaieldud avamaatomati tasuvuse üle. Võin oma kogemuste põhjal tomatit pidada üheks leplikumaks ja tasuvamaks kultuuriks. Peamisteks eeltingimusteks tema kasvatamisel on varajased hästi arenenud istikud ning et massiline saagi koristamine toimuks enne, kui meil septembris tulevad tugevad öised udud, mis soodustavad pruunmädaniku arengut tomati vljadel. Kapsast oli kõige väiksem tulu 1956. a. Siis jäi aga varajase külma tõttu (püsiv külm algas 27. oktoobril) meil osa kapsast realiseerimata.

Peamise tootmiskulu köögiviljade kasvatamisel moodustab tasu normipäevadele, kuna vaheltharimistööd on mehhaniseerimata. Aastate jooksul on meil normipäeva kulu kultuuride viisi olnud peakapsal 95-130 normipäeva, kurgil 80-125 ja tomatil 30-40 normipäeva ühe hektari kohta.

Normipäevade kulu oleneb esmajoones saakide suurusest, see aga omakorda külvikorrast. Külvikorra õigest järjekorrast kinnipidamine võimaldab hoida põldu umbrohupuhtamana ja tõstab saaki. Tingimata peab aga külvikorras iga kahe aasta tagant olema põldhein. Viimane parandab mulla struktuuri ja pidurdab umbrohtude levikut. “Võidu” kolhoosis on saagid varematel aastatel jätnud soovida, kuna agrofoon on juurvilja kasvatamise jaoks alla keskmise. Oleme andnud ca 15-20 tonni orgaanilist ja 150-200 kg mineraalväetist hektari kohta. Sellest on aga vähe, kuna eesrindlikes majandeis on need arvud vastavalt 50-60 tonni ja 500-600 kg.

Senised saagid on saavutatud peamiselt lämmastikuga pealtväetamisel. Peale selle kasutasime ka virtsa. Võiks siinkohal veel võrdluseks tuua ühele normipäevale langevat sissetulekut kultuuride viisi. Aastate jooksul on see olnud peakapsal 50-100, kurgil 60-125 ja tomatil 95-140 rubla, Keskmine sissetulek on meil aastate jooksul olnud Iga kulutatud normipäeva kohta 35-45 rubla. Seda võib pidada rahuldavaks, kuna ka eesrindlikud kolhoosid nagu Keila rajooni “Tulevik” jt. pole avamaal saavutanud suuremaid näitajaid, kuigi need majandid on spetsialiseerunud köögiviljade kasvatamisele.

Tootmiskulude arvestamisel tuleb peale normipäevatasu arvestada veel kulutusi väetistele, seemnetele jne. Viimast kulutust oleme püüdnud maksimaalselt vähendada, kasvatades seemned peamiselt ise. Lisades juurde veel kulutused autotranspordile, majandi üldkulud, tulumaksu, inventari amortisatsiooni ning tingliku normipäevatasu (10 rubla raha ja 1 kg vilja normipäevale), ulatuvad tootmiskulud hektari kohta kapsal 2000-3000, kurgil 1500-2000 ja tomatil 500-700 rublani. Järele jääbki kasum või puhastulu, mis on küllaltki aukartust äratav. Siinjuures tuleb arvestada seda. et meie kolhoosis on saagid veel keskpärased. Saakide tõusuga suureneb tunduvalt ka kasum.

Nagu eeltoodust nähtub, õigustab köögivilja kasvatamine end igati, andes küllaltki suurt kasumit ja võimaldades seega suurendada normipäevatasu. Seepärast tuleks nii meil “Võidu” kolhoosis, kus töö on jäänud peamiselt üksikute aednike õlgadele, kui ka teistes rajooni majandeis sellele töölõigule anda suurem eluõigus. kuna siin on võimalik kasutada õpilaste ja eakate kolhoosnikute töökäsi.

Samaaegselt tuleks tõsisemalt mõelda köögivilja säilitamisele talveperioodil nii värskena kui ka hapendatult, et meie töötajalel oleks kogu talve jooksul, eriti kevadtalvel, võimalik osta igasugust köögivilja ja et ka meie sööklate ning ühiskondliku toitlustamise ettevõtete menüükaardid oleksid mitmekesisemad aedviljatoitude poolest. Senini kipub selles osas paljugi vajaka jääma.

A. PARNABAS,
“Võidu” kolhoosi aednik