AEG AGA KERIB...

Kerib igaviku poolile päevade ja aastate lõnga. Tohutu ajakera peidab endasse kogu mineviku. Kuid midagi jätab ta siiski ka meie jaoks. Need on mälestused, mis meeles püsivad. Nagu pärleid tahad neid keeks kokku panna. Ja kui kee on valmis, märkad, et pärlid selles pole ühtviisi kaunid. Ühed on tuhmunud, teised aga alles hoidnud erilise sära.

Vana Velise koolimaja klassiruumid olid tühjaks jäänud, lapsed koolivaheajale läinud, et alles 1. oktoobril tagasi tulla. Aga päris tühjaks ei jäänud siin koolivaheajani mitte. Igal pühapäeval tuldi siia lugemisvara vahetama, sest koolimajas asus Velise rahvaraamatukogu seltsi (asutatud 1891) raamatukogu. Alates 1924. aastast kuulus see avalikkude raamatukogude võrku. Kolmekümnendate aastate keskpaiku oli allakirjutanul au töötada selle juhatajana. Tol ajal suutis kogu, kus leidus ligi 1500 köidet, rahuldada ka kõige nõudlikuma lugeja soove. Suvel tulid ümbruskonna noored igal pühapäeval vana armsa koolimaja juurde, vaatamata sellele, et paljudel oli nüüd haridust palju rohkem, kui esimene kool suutis pakkuda. Kooliõuel mängiti võrkpalli, prooviti jõudu kergejõustikus, lauldi, tantsiti ning tehti näitemängu. Velise kooli lõpetanud olid aastate jooksul kiindunud kunagisesse õppeasutusesse niivõrd, et 18. augustil 1929 moodustati omaette noorteorganisatsioon “Velise algkooli karskusringi vilistlaskogu”. Tookord oli see ainuke omataoline Eestis. Olgu lisatud, et õpilaste karskusring tegutses koolis juba 8. veebruarist 1926. Vilistlaskogu tegevusel oli ümbruskonna noorte hulgas vaba aja sisustamisel ja eriti spordi edendamisel suur mõju.

Meenub 1937. aasta suvi. Vilistlaskogu otsustas korraldada järjekordse peoõhtu. Mängimiseks valiti P. Kadariku näidend “Kodukased”, milles leidsid käsitlemist sotsiaalsed ja perekonnaprobleemid, samuti oli juttu loodusearmastusest. Viimasest sai näidend nimegi. Sel suvel veetis Päärdu lähedal oma puhkust tolleaegne Eesti Raadio hallo-mees Feliks Moor. Ta tuli vastu meie palvele, ei pidanud paljuks käia 4-5 km kauguselt lavakunsti tarkusi jagamas. Proove tegime nädalas kahel õhtul. Kaua õppimine aega võttis, ei mäleta, kuid meiega oldi rahul, aplodeeriti kõvasti. F. Moorist jäi kõigile mälestus kui ühest väga toredast inimesest.

Näiteseltskonnast on säilinud pilt. Istuvad (vasakult) Anton Saulep, Evlalia Limberg (Leosk), Feliks Moor, Antonina Kusmin (Lauter), Elmar Toots, seisavad Jaan Virma, Aleksei Parnabas, Boriss Saimre.

A. PARNABAS


Kodutundja, kodukujundaja

On öeldud nõnda, et igal inimesel peab olema paik, mida ta tunneb paremini kõigist. See on inimese juurdumismaa. Otse Juurtemaaks on nimetanud Erni Krusten seda ühenduses Ants Laikmaa maapõlisusega. Juurtemaa annab toitumisjõu, elujõu. Siit lähtuvad risoomid ja narmasjuurekesedki teiste juurdumismaani. Siit algab vastastikune rikastamispind. Peab olema juurdunud ise, et anda elukooslusele. Peab olema juurdunud ise, et võtta vastu laiast maailmast.

Kui me mõtleme Velise kodumullale, avastame Aleksei Parnabase võimsad juured. Ja täna kõlbab sellest tagasihoidliku mehe enda kuuldes kõnelda. Tal on kuuekümnes sünnipäev.

Aleksei Parnabase metsamehehinges on väärindunud midagi põlvkonna võrra vanema, Jaan Limbergi aastate tarmust, vahetamatusest, sihitajust, aususest, koguni jonnist. Ka tema Velise-mehe eetikas on midagi 1905. aasta võitlejameelest. Pole juhus, et nende päevade mehi ja miljöödki tunneb ta paremini kellestki teisest. Ja on olnud algatajaid vabadusvõitluse koidikupaikade jäädvustamisel. Tema on koostanud Velise-Valgu-Nurtu-Päärdu ajaloolise kallakuga looduse õpperaja. Esimese omataolise Eestis. Tema on olnud maastikuhoolduse esimesi vaomehi, aegadel, kui termingi oli alles tekkimas. Ta oma kodu ja selle noor dendrokoppel on ihalduseetalon tänasele maakodule, mille olemuse kohta lõppenud aasta nii kaalukaid suunasõnu on seadnud. Ta on Eesti esimesi põllumajandusliku, maastikuhoolduse kaugõppekursuse diplomisaajaid. Eesti loodusekaitsjad ja kodutundjad mõtlevad täna Velisele ning suruvad kaugkorras kätt tema nüüdissümbolil – Aleksei Parnabasel.

JAAN EILART