Teeme pargid korda, uuendame neid

A. Parnabas

Rapla rajoonis on kaitse alla võetud 46 parki. Nende seas Kehtna ja Vana-Vigala park on vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektid. Paljud neist parkidest ei ole suured. Pealegi kannatasid 1967. aasta augustitormi ja putukrüüste tagajärjel Päärdu, Kasti, Konuvere ja veel mõned pargid, mistõttu nende pindala vähenes tunduvalt. Nende tähtsus on aga endiselt suur, sest vanadel parkidel, olgu nad siis suured või väikesed, on hindamatu väärtus tänapäeval ja edaspidigi.

Raske on ette kujutada, milline näeks välja meie maastik siis, kui seal ei oleks neid omapäraseid parke, kus kasvavad laiuvate võradega põlised pargipuud tammed-pärnad, sirguvad okaspuud, pakuvad värvivaheldust pargipõõsad... Ja muidugi alleed, pargiteed ja -rajad... Pargid on meie maa ja looduse ehteks ka Rapla rajooni asulates (Alu, Vana-Vigala) ja mitmete kolhooside, sovhooside ning nende osakondade keskustes. Nad on kõik mõnusad puhkekohad.

Koolide juures asuvad pargid (Valgu, Kehtna, Vana-Vigala jpt.) on õppebaasiks taimede, puu- ja põõsaliikide, samuti lindude tundmaõppimisel, nad aitavad lastes kasvatada armastust ja lugupidamist looduse vastu. Parke uurivad meie teadlased, maastikuhooldajad ja -arhitektid, et neis talletunud kogemusi kasutada uute parkide kavandamisel. Parkidel on suur tähtsus meie tänapäeva põllumajandusmaastiku kujunduses ja ökosüsteemis.

Eelöeldu näitab, et me peame parkidesse üha tõsisemalt suhtuma, neid kaitsma, hooldama ja korrastama. Sageli on neid tarvis säilitada kui looduskaitseobjekte, millel on ka kultuurilooline väärtus.

Paljude korrasolevate parkide (Kehtna, Alu, Järlepa jt.) kõrval on rajoonis ka neid parke, mis on ära unustatud. Kui praeguste koolide juures asuvate parkide seisukorraga võib üldiselt rahule jääda, siis teevad aga muret mitmed endised koolipargid (näiteks Vaimõisa) ja ka mõnede majandite valduses olevad pargid. Üheks hooletusse jätmise põhjuseks on siin muidugi töökäte nappus. On ju tavaliselt ühe majandi territooriumil mitu parki. Parkide hooletusse jätmist ei saa aga mõnigi kord panna töökäte puuduse arvele. Vajaka jääb tihtipeale hoopis ettevõtlikkusest.

Mida teha käest äraläinud parkidega
On selge, et pargid on tarvis korda teha ja nad vajavad hooldamist. Tööga tuleks alustada kohe, sest mõnedki pargid on juba liiga pikka aega olnud hooldamata. On kohti, kus võsa on liiga teinud paljudele puu- ja põõsaliikidele, mis selle tagajärjel on kannatanud või hävimas. Olen parkide hooldamisel mõnevõrra tegev olnud. Julgen jagada mõningaid kogemusi. Rajooni parkide seisukorda on arutatud ka rajooniorganite vaatavatel seminaridel ja nõupidamistel, kuid edasiminek ei tule päevapealt.

Arvan, et parkide hooldamise ja korrastamise peavad tõsisemalt enda hooleks võtma majandite metsamajandusinsenerid, -tehnikud ja metsavahid. Seda teed mindi ka Rapla rajooni Valgu sovhoosis, kus korrastati majandile kuuluv Velise park ning nõu ja jõuga Ollakse abiks ka Valgu 8-klassilisele koolile kuuluva 8-hektarise pargi korrastamisel.

Kuidas parki korrastada
Kindlasti tuleb alustada läbimõeldud plaanist. Vanade parkide hooldamise võime jagada kaheks põhietapiks. Esiteks tuleb park üldiselt korrastada ja siis rekonstrueerida, kui see osutub vajalikuks.

Alustada saab üldiste korrastamistöödega. Neid oskab juhendada iga metsamajandusspetsialist. Kui oleme ära teinud üldised korrastus- ja hooldustööd, annab juba seegi parkidele hoopis teise ilme.

Esmajärjekorras tuleb kõikjalt koristada praht ja keelata parkidesse jäätmete panemine. Pargid pole loomade karjatamise ega mootorsõidukitega sõitmise koht, sõidetakse vaid selleks ettenähtud teedel. Lagunenud hoonete, kuuride, puuvirnade, mahalangenud plankude ja tarade likvideerimiseks tuleb vajalikud sammud astuda.

Edasi on suuremaks ja tähtsamaks tööks võsa raiumine. Soovitatav on see lülitada võimaluse korral majandi metsa-hooldusraiete plaani. Selleks tuleks igas majandis hooldusraielankide eraldamisel üle vaadata ka pargid. Suuremates parkides on soovitatav see töö jagada mitme aasta peale, vastavalt võimalustele. Velise 4-hekitarist parki korrastati kaks aastat. Tuleb eraldada hooldusraielangid, rajada proovitükid või märkida ette raiumisele kuuluvad puud. Raiumisele tuleks määrata kuivanud ja teised parki mittesobivad puud. Raiet on soovitatav alustada pargi keskosast ja liikuda edasi äärte suunas. Nii on mõneti võimalik jälgida pargi kujunduslikku lahendust. Parkide võsast puhastamisel on vaja tunda puu- ja põõsaliike. Selle kõigega tulevad majandi metsamajandustöötajad toime.

Hooldamata parkides (nii oli see ka Velise pargis) on väga levinud ja võimutsevad saar, pappel, haab, jalakas, vaher, toomingas ja valgelepp. Väga tihedaks on kasvanud ja laiali läinud, moodustades mõnikord raskesti läbipääsetavaid padrikuid, mitmesugused põõsad (pihl- ja pajulehine enelas, lumimari, ka harilik sirel jt.).

Võsa peame ära raiuma nii madalalt ja maa lähedalt kui vähegi võimalik või isegi koos juurtega eemaldama. Ka kändude jämedam osa tuleks ettevaatlikult välja juurida. Aega läheb küll rohkem, aga kasu on suur. Sellega takistame raiumisele järgneda võivat võsa kasvu. Siinjuures peame igal juhul arvestama ka, et pargiala tuleb niita. Igasugused tüükad ja kännud takistavad selle töö tegemist, eriti aga niidukite kasutamist.

Enelate ja teiste põõsaliikide padrikutest on väga raske kuivanud risu ja oksi välja korjata, seepärast on soovitatav ja õigem võimalikult kogu võsa maha raiuda ja uute võrsete kasvades hoida see hilisemate niitmistega soovitud piirides.

Võsast vabastame esmalt väärtuslikud puuderühmad. Okaspuude eest tuleb erilist hoolt kanda, sest just neid on parkides väga väheseks jäänud. Võsast raiume lahti ka üksikud suured puud ja puudegrupid, et pääseksid mõjule nende võrad ja tüved. Igas pargis on tavaliselt suuremaid lagedaid alasid, mida nimetatakse pargiaasadeks. Need on vanades parkides osaliselt lagedatena säilinud, sest sellistest kohtadest tehakse ka heina. Tavaliselt on need ümbritsetud üksikute puude või puudegruppidega.

Lagedad alad raiume võsast täiesti puhtaks, samuti puude ümbrused ja alused, et avada vaateid üle aasa mitmes suunas.

Lagedaks raiume ka pargis asuvate veekogude kaldad, et vaade veepeeglile oleks avatud. Säilitama peame aga pargis leiduvaid õitsevate põõsaste gruppe (ebajasmiinid, kuslapuud, läätspuud, sirelid, kikkapuud, samuti veel säilinud pargiroosid ja kibuvitsad jne.). Nende kunagised algsed kasvukohapiirid saame osaliselt kindlaks teha suurte sammaldunud ja lookavajunud okste järgi. Kõik vanad oksad raiume põõsastest välja. Kui on vaja, siis piirame võrsete levikuala (näiteiks hariliku sireli puhul). Nii noorendatud pargis õitsevad paari-kolme aasta pärast kaunid elujõulised põõsad ja põõsarühmad.

Tihedaid põõsaid jätame kasvama pargi kaugemates osades, et oleks elu- ja pesapaika ka laululindudel.

Pargi puhastamisel koristame ka kuivanud puud, tuulemurru ja -heite ning jämenenud võsa. Ka nende kännud püüame teha võimalikult madalad, kui juurimise võimalus puudub.

Suuremate puude juurimisest peaksime hoiduma, seda mitmel põhjusel. Esiteks me lõhume masinatega suurel pinnal murukamarat, mida on raske kiiresti taastada. Teiseks tekivad juurimisel suured kännuaugud, mida pole sageli millegagi täita. Kolmandaks on kännud vajalikud edasisel pargi rekonstrueerimisel, sest nende abil on võimalik taastada mõne pargi esialgset kujundust (puuderühmad, üksikpuud ja pargialleed). Võimalikult madalalt lõigatud puude kännud sammalduvad kiiresti, hakkavad peagi kõdunema ega häiri vaataja pilku.

Pargi hooldamisel saadud metsamaterjali tuleb otstarbekalt kasutada ja mittelikviidne hagu põletada. Kui hagu ei saa mingil põhjusel põletada vahetult raiumise järel, siis hilissügisel tuleb seda kindlasti teha. Siinjuures tuleb jälgida, et põletamisel ei vigastataks allesjäetud puid ega põõsaid. Ka tuleohutuseeskirjadega on kindlaks määratud kaugused, millest alates võib tuld teha. Raiutud hagu ei või mingil juhul parki hunnikutesse jätta.

Kui oleme pargi suutnud korrastada, siis peame tingimata leidma võimaluse, et saaksime selle igal suvel vähemalt kaks korda üle niita. Niitmisega hävitame tärkava võsa, samuti pargis levivad tülikad umbrohud (nõges, naat, putked jne.). Kui jätta rohi niitmata, võib peagi tärgata varasemast veel tihedam võsa ja meie töö on olnud asjatu. Niitmise organiseerimine ei tohiks ühelegi majandile üle jõu käia. Pargiaasadelt on ju võimalik heina teha. Osa sellest saab tavaliselt niita ka masinaga, osa aga tuleb niita muidugi käsitsi. Iga-aastased kulutused pargi hooldamisele on minimaalsed. Need tuleb ettenähtud korras igal aastal majandi tootmisplaani võtta, et ei tekiks arusaamatusi töötasu maksmisel.

Oleks hea, kui suudaksime taastada ka põhilised pargiteed. Tingimata aga peaks püüdma puhastada parkides olevad tiigid. Veekogudel on pargi kujunduses väga tähtis koht. Meil ehitatakse ju suuri veehoidlaid, seepärast ei peaks olema probleem väikeste tiigikeste puhastamine parkides.

Enamik meie parke on vanad. Osa puid on seal jõudnud juba raugaikka, täitmata on tormimurru tühimikke. Vanade parkide noorendamisel ja rekonstrueerimisel vajavad majandid abi mitmete erialade spetsialistidelt.

¤

Selliseid põhimõtteid rakendades suutsime rahuldavasse olukorda viia Velise pargi, mis oli kaotamas pargi väljanägemist ja ei täitnud enam oma ülesannet. Nii on see mõne teisegi pargi puhul. Ent asi pole kaugeltki lootusetu, vaja on ainult julget pealehakkamist.