Kodurajooni minevik ja loodus

Tänases “Koduloolases” saab alguse Rapla rajooni kultuurimälestisi ja looduskaitseobjekte tutvustav rubriik, mis püüab olla väikeseks taskutargaks kõigile, kes tunnevad huvi ajalooliste paikade ja looduse vastu, tahab olla abimeheks meie rajooni teedel ja radadel matkajaile.

Ajalehelugejaile on suur palve. Kes teab avaldatud objektide kohta rahvasuus säilinud muistendeid ja legende, pangu need kirja ning saatku toimetusele või allakirjutanule aadressil 203542 Velise sjk. Kui on varasemast ajast fotosid allikate, rändrahnude, puude, kalmete, parkide, hoonete kohta, palume neid usaldada pildistamiseks. Kõik saadud andmed ja fotod on väärt materjal meie kodurajooni mineviku, ajaloo ja looduse paremaks tundmiseks ning mõistmiseks. Olgu tänu ette öeldud.

A. PARNABAS,
ajaloo- ja kultuurimälestiste ühiskondlik inspektor

VARBOLA JAANILINN

(Arheoloogiamäiestis, Märjamaa k/n.)
Eesti ja kogu Baltimaade suurimaid ja võimsamaid muinaslinnu paikneb Vardi-Rapla maantee ääres. Varbola sovhoosi keskusest Rapla poole sõites jääb selleni umbes 3 km. Kuna linnusest on meie leheveergudel palju juttu olnud, siis siinkohal sellest pikemalt ei räägi. Materjali on leida “Ühistoös” nr. 95, 96, 97 1978, “Koduloolases” nr. 3 ja nr. 5 1974, raamatuis “Muistsed asulad ja linnused” Tallinn, 1955. lk. 84-87, “Eesti arhitektuuri ajalugu” Tallinn, 1965, lk. 21, “Kas tunned maad” Tallinn 1965, lk. 154.

Linnus kuulub üleliidulise tähsusega arheoloogiamälestiste hulka.

VARBOLA OHVRIKIVI

(Arheoloogiamäiestis, Märjamaa k/n.)
Kivi asub Varbola Jaanilinna vallist 200-300 m põhja suunas üle maantee, selle loodepoolses servas. Kivi kõrgus on 3,4 m ümbermõõt 15,7 m. Kuni 1967. aasta augustitormini ümbritsesid kivi suured puud. Nüüd on selle ümber metsanoorendik, millest kivi on välja puhastatud ja hästi nähtav. Muistis kujutab endast suurt ebakorrapärase kujuga rändrahnu. Keskelt üle kivi edela-kirde suunas kulgev 0,3-0,7 m kõrgune astang poolitab selle nagu kaheks osaks. Maanteepoolsel küljel on veel mitmeid vagusid. Kultusekividele iseloomulikke lohke ei leidu. M. Schmiedehelm oma “Nissi kihelkonna kirjelduses” mainib, et ümbruskonnas ei ole säilinud mälestusi kiviga seotud ohverdamise traditsioonidest. Legend aga pajatab, et kivide ümber nähtud öösiti vaime liikumas. Suure juures olnud nimelt varem ka väiksemaid kive, mida peetud suure küljest langenud tükkideks. Need olevat asetsenud vahetult maantee ääres. Nüüd neid tükke pole märgata.

Ohvrikivi on kui rändrahn kaitse all ka vabariikliku tähtsusega looduskaitseobjektina (nr. 120).