Analoogiat otsimas

Tänavune erakordselt vihmane suvi ja sügis sunnivad meelerahuks otsima selliseid aastaid ka minevikust. Ja tõepoolest on selle taolisi aastaid olnud mitmeid. 1937. aastal ilmunud ajakirja koltunud lehekülgedel on kirja pandud mälestusi aastaaegadest ja ilma vempudest 1859. aastast alates. Hilisemad kirjapanekud tuginevad autori enda mälestustele ja tähelepanekutele.

“1869. aasta suvi oli õige vihmane, palju heina läks vihma pärast raisku. Vilja koguti põldudelt laudade peal käies. Maa oli igal pool nagu mädane soo. Ristikhein mädanes päris ära. Viljasaak oli rohke, aga alaväärtuslik, teda ei saadud kätte.” Ka on kirjas: “1923. aastal oli vähe lund ja palju külma. Järgnes vihmane kevad, puud läksid lehte alles 10. juuni paiku. Juuli kuul olid tugevad ja sagedased müristamised, pikne surmas mitmel pool inimesi ja loomi. Väga suur sadu oli 16. augustil, missugust ei ole olnud 50 aasta kestel. 24 tunni jooksul sadas vihma 3 tolli paksuselt üle maa (74,4 mm) 1869. a. augusti kuul oli sadu 82,4 mm, 1879. aasta juulis 75,1 mm. Nii on 1923. aasta 16. augusti vihmasadu haruldane 50 aasta kestel.”

1928. aasta erakordselt vihmast suve mäletavad veel paljud vanemad inimesed. Sellest on kirjutatud ka ajakirja veergudel:

“1928. aasta suvi andis aga ennast valusasti tunda meie majanduses. Põllud ja heinamaad kannatasid tihedate ja suurte sadude all. Paljudes kohtades külvati 2 korda, kuid saagist jäädi siiski ilma. Põllumehed pidid igapäevase leiva võõrsilt lunastama. Meie maal tuli päikene pilve alt välja kogu suve kestel kõigest umbes 20 tundi. Ikalduvale suvele järgnes karm ja vali talv. Külm kestis pikalt, kogu veebruari ja märtsi kuul ei olnud kordagi sula ilma.”

Ajakirja “Põllumees” 1929. aasta veebruarinumbris kurdab R. Tamm seemnevilja halva idanevuse üle. Ta kirjutab:

“... Peale halbade kasvutingimuste, mille all just seemne väärtus kannatas, aitas seemne väärtust vähendada ka veel vihmane koristamise aeg, kus vili toorelt või märjalt tuli rõuku panna ja samuti ka peksta niiskelt.

Talinisu, eriti nõrgemad sordid, mis lamandusid, olid juba koristamise ajal peades kasvanud. Hakkides seistes suurenes kasvanud terade protsent veelgi.

Kõige suuremat kahju tegid seemneviljale sügisesed öökülmad kõikudes l-3 kraadini. Need külmad tulid läinud sügisel juba septembri lõpul, mil paljud hilisemad külvid ja pikema kasvuajalised viljaliigid ja sordid olid veel vesihaljad Külmad olid nii tugevad, et paljudes kohtades ka keskpäeval püsis paarikraadiline külm ja Põhja-Eestis sellele lisaks tuli koguni veel lumi...”

Et olukord 1929. aasta kevadel väga tõsine oli, näitab ajakirja sama numbri juhtartikkel kus J. Hünerson lahkab külviseemne muresid. Artiklis märgitakse, et põllumehed vajavad seemnevilja ostuks laenu 600 miljoni sendi suuruses summas, mida aga kodanlik valitsus polnud võimeline põllumeestele andma.

Nagu selgub, on vihm tembutanud sageli varemgi.

A. PARNABAS