KOOS REVOLUTSIOONIGA

1894. aasta 23. oktoobri “Olevik” nr. 43 kirjutab: “Vigala kihelkonda Nurtusse on muusikakoor asunud, mis juba paar korda oma häält on kuulda annud. 14. okt. s. a. oli Velise, vallamaja sisseõnnistamine, kus ka Nurtu muusikakoor on mänginud.”

Koltunud noodilehe äärel on aastaarv 1892. Seda tulebki pidada Nurtu muusikakoori asutamise ajaks. Niisiis rohkem kui 85 aastat tagasi. Tegemist on esimese puhkpilliorkestriga Vigala kihelkonnas.

See oli 1888. aastal, kui Nurtusse oma sünni- ja kasvupaika tuli koolmeistriks Kuuda seminari kasvandik Madis Oviir. Kuna Kuuda seminar andis tulevastele õpetajatele selle aja kohta hea muusikalise ettevalmistuse, asus ka M. Oviir täie innu ja energiaga koolitöö kõrval koduküla kultuuripõllul esimesi vagusid ajama, Juba samal sügisel alustas tegevust meeskoor, aasta hiljem segakoor ja siis muusikakoorgi. Peale esinemiste Velisel ning kaugemalgi oma kihelkonnas osales koor 1896. aasta 23. ja 24. juunil Läänemaa esimesel laulupäeval Haapsalus. 1905. aastal Velisel peetud rahvakoosolekutele tulid Nurtu mehed alati pasunate mürtsudes. Oli ju M. Oviiri vend Jüri üks koosolekute organiseerijaid.

Ja siis tuli aasta 1917. Jüri Oviir kirjutab oma mälestustes: “Kooliõpetajast vend Madis oli okt. revolutsiooni päiviks, vaatamata sõjaajale kogunud enda ümber hulgakesi kohalikke noori. Endiselt olid kooli juures muusika- ja laulukoor. Velisel toimusid jälle rahvakoosolekud, otsustasime Velisele minna rongkäigus. Vend oli laulukoorile ja orkestrile kätte õpetanud niisugused revolutsioonilised laulud, nagu “Varsavjanka” ja “Marseljees”. Läksime koos orkestri ja laulukooriga neid laule lauldes. Veliselt lahutas meid umbes 8 km, kuid vaimustus oli nii suur, et tee kadus päris lennates käest. Velise koolimaja õuel tekkis meie sinnajõudmisel võimas rahvamiiting.”

M. Oviir oli Nurtus õpetajaks 37 aastat ja ikka mängisid siin pasunad ja laulsid koorid. Tõsi küll, taktikepi pidi ta vanaduse sunnil üle, andma oma õpilastele. Tema silma all kasvas peale uus põlvkond. Koolimees elas oma koduküla kultuurisündmustele kaasa surmani.

A. PARNABAS