KILKS-KOLKS PINDAD LÖÖVAD

Tänapäeval müriseb põldudel võimas tehnika. Ja võib-olla põllumajanduse hoogsa mehhaniseerimise tulemusena me ei märkagi, kuidas leib meie toidulauale jõuab.

Kuid ammuks see oli, kui augustlkuuhommikutel vara, ammu enne päikesetõusu kostis taludest kastemärga vaikusse imeline muusika, ikka kilks-kolks, kilks-kolks, kilks-kolks. Peksti rehte. Pere vajas leiba ja põld seemet.

Vaatamata sellele, et hobujõul töötavad viljapeksumasinad ilmusid meie taludesse eelmise sajandi teisest poolest alates ja oli ka üksikuid aurujöul töötavaid masinaid, leidus neid siiski ainult vähestes jõukamates taludes. Rukkireht peksti käsitsi mõnedes meie taludes veel käesoleva sajandi kolmekümnendatel aastatelgi.

Enne kui pindad saadi “tantsima” panna, tuli ära teha suur töö. Rukis lõigati sirbiga, hiljem vikatiga ja seoti vihku. Vihud asetati viiekaupa risti parmasse. Need kanti omakorda viiekaupa kokku ja laoti hakki või kuhilasse, igasse 25 vihku. Rukis lõigatud, jäid põldudele kuivama pikad hakkide read.

Ühte koormasse arvestati neli kuhilat. Teatud aja (nädal, vahel rohkem) põllul kuivanud vili toodi rehetoa partele edasi kuivama. Rehetoa ahi oli tahmast puhastatud – keris puistatud, korsten pühitud ja valgeks lubjatud. Talvel olid rehe all tavaliselt loomad, kuna kõikjal polnud eraldi lautu. Enne jaanipäeva veeti sõnnik kesale. Põrand tehti puulabidaga puhtaks, rehepeksu ajaks oli see puhas ja kuiv.

Kui rehi oli kuivanud (ahju köeti 2-3 korda, olenevalt sellest, kui märg oli vili), algaski rehepeks.

Vihud lasti partelt maha, rabati siis vastu seina või vastaval laual. Enamik teri tuli nüüd peadest välja. Rabatud vihud loobiti rehe alla, kus need sidemest lahti võeti ja põrandale lademesse pandi. Lade asetati väravate vahele, pead sissepoole. Edasi järgneski pintadega peksmine, et saada pähikutest kätte rabamisel veel sinna jäänud terad. Pintadega lõid kaks inimest kordamööda. Lademe paksusest olenes, kas “muusika” oli tugevam või vaiksem. Lade pöörati ümber ja peksti teist korda üle. Edasi eraldati terad õlgedest. Õled seoti suurde vihku, terad lükati kõrvale hunnikusse. Põrandale laoti uued vihud ja nii seni, kuni rehi pekstud.

Nüüd jäi tuulata rehealuse väravate vahel aganad teradest. Seda sai teha siis, kui oli tuult. Et mitte tuulest sõltuda, hakati meisterdama tuulimasinaid. Hiljem valmistasid neid vabrikud.

Teradega mindi veskile, kus need jahuks jahvatati. Jahud käes, kulus veel paar päeva, kuni pereema võttis ahjust välja isuäratava uudseleiva.

A. PARNABAS