Tükike kauget minevikku

Meie rajooni vanemates kirikuaedades leidub mitmeid XVII sajandist pärinevaid rõngasriste, vaieldamatult väärtuslikke kultuurimälestisi. Ristidele raiutud kirjadest näeme, et need on paigutatud talumeeste haudadele. Tõsi küll, siin oli enamasti tegemist mingil moel mõisaga seotud ametimeestega (kõrtsipidajad jt.). Ometi on ristid selle tõendiks, et talupojas hakkas maad võtma julgem iseteadvus.

Vigala kirikukihelkond on üks vanemaid meie rajoonis. Kiriku ehitamise ajaks märgib ENE XIV sajandi algust. Kahjuks ei leidu siin ühtki rõngasristi. Põhjuseks tuleb pidada Vigala alade kivivaesust: oli vähe materjali, millest raiuda. Siiski leiame kiriku kõrvalt ühe vana massiivse paekivist risti, mille ülemine haru on ajahambast murtud ja kadunud. Kivisse on raiutud nimi Toyko Hannus. Puudub aga aastaarv. Mõni meeter edasi on obeliskikujuline hauamärk, sisseraiutud kirjast loeme, et siia on maetuid Matsukse Madis (sünd. 1737. a., maetud 1804. a.). Vanema kalmistu alguses on kaks väga massiivset raudkivist raiutud risti. Ühele on raiutud kiri – M. Gildeman 1785, teisele – Lauri Ado 55-1859. Edasi on seal veel kaks väiksemat raudkivist risti, mõlemad tekstita.

Vigala kiriku remondi ajal 1975. aasta suvel tuli drenaažikraavi kaevamisel päevavalgele üks kiviristi külgharu tükk, mille mõõtmed on 40 * 47 sm. Osaliselt on säilinud sisseraiutud kiri, millest võib välja lugeda, et mälestusmärk on kunagi tähistanud Ats või Mats Paiba hauda. Võimalik, et sellel on olnud koguni kaks nime. Kahjuks ei ole ristitükil aastaarvu. Võib arvata, et tegemist on Paiba talust pärinevate Laipmannide (Laikmaade) suguvõsa esivanemate kalmule püstitatud ristiga. Paiba talu peremees Bernhard Laipmann on tuntud 1905. aasta revolutsioonist osavõtja, kelle karistussalklased 16. jaanuaril 1906 maha lasksid. Paibalt on pärit ka maalikunstnik Ants Laipmann (Laikmaa), Bennhardi noorem vend. Nendes meestes oli julgust, visadust, iseteadvust.

Leiu põhjal saab oletada, et Vigala kirikuaias on olnud rohkem vanaaegseid hauamärke, kuid need on ajakeerises hävinenud.

A. PARNABAS