Koolimetskonnad

“Osake kasutada noorte aega ja piiramatut energiat, mis kõlbab nii hävitamiseks kui ka loovaks tööks – siis on vähem murtud puid, lõhutud aedu, rüüstatud linnupesi, milles õpilased sageli näevad erilist vägitegu ...”

Leonid Leonov

Ei ole saladus, et igas koolis leidub selliseid õpilasi, kellel pole looduse vastu lugupidamist. Tunnistajaks on muritud puud ja põõsad, mahakistud ja lõhutud lindude pesakastid, tallatud muru ja lillepeenrad nii kooli lähedal kui ka kaugemal. Sellised “vägiteod” ei tee muidugi kellelegi au. L. Leonov kirjulab “Vene metsas”: “Arvan, et just õpilased, need tulevase ümberkujundatud maa peremehed, peavad asuma rohelise sõbra kaitseks peetava sõjakäigu etteotsa.”

Et loodust kaitsta, peab teda armastama. Armastuse kasvatamine pole sugugi kerge ülesanne. Siin peavad ühiselt tegutsema kool ja kodu. Alustada tuleks tingimata juba lasteaias.

On vähe sellest, kui me praktikumidel ja seminaridel õpetame noortele looduskaitse aluseid, näitame neile looduse ilu, tutvustame selle rikkusi. Puudu jääb sageli just praktiliste oskuste omandamisest ja iseseisvast mõtlemisest. On vaja, et koolinoor tunnetaks ja mõistaks, mis maksab ja kui palju tööd nõuab näiteks ühe haljasala rajamine, kui rohket aega ja hoolt puu suureks kasvatamine. Seepärast on oluline, et looduskaitseküsimuste kõrval õpiksid noored hindama ja armastama tööd. On ju töö inimese väärtuse mõõdupuu.

Üks mitmekesisemate võimaluistega töövorm loodusega suhtlemlseks on koolimetskond. Esimene niisugune organiseeriti 1961. aastal Kanepi keskkoolis. Nüüd on neid Eestis 69. Rapla rajoonis töötavad koolimetskonnad ainult Märjamaa keskkoolis ja Valgu 8-klassilises koolis.

Valgus loodi see 1974. aasta sügisel. See koosneb neljast vahtkonnast, liikmeid on 32. Metskonnale on Valgu sovhoosi metsadest eraldatud 123 hektarit. Kahe suve töötulemused on küllaltki märkimisväärsed. On kasvama pandud üle 10 hektari uut metsa, kultuure on hooldatud 25-30 hektarit. Koolinoored hoiavad suvel korras sovhoosi metsataimla. Poisid on meisterdanud ja sulissõpradele üles pannud üle 100 pesakasti. Ka ulukite eest hoolitsetakse igal talvel: viiakse neile suvel varutud lehiseid, heinu, teraviljajäätmeid ja muud.

Noored kaitsevad veel oma abilisi, neid tuhandeid metsakuklasi, kelle pesad on meeldivaks soojaks voodiks kärssninadele. Suuremad kuklaste pesad on kaitstud taraga.

Teha on muudki: varuda käbisid, vaadelda linde jne.

Tore oleks, kui koolimetskonnad töötaksid igas koolis, et neis osaleksid kõik vanemate klasside õpilased. Tänasest õppurist saab ju homne tootmisjuht, kelle kätte usaldatakse põllud, metsad ja niidud. Ja väga oleks vaja, et nooruk hakkaks tunnetama seda vastutust, mis teda ees ootab, et temas hakkaks maad võtma õige peremehetunne, et ta hakkaks rõõmu tundma tööst kui elu väärtustajast.

A. PARNABAS