Redeliga jõehauast vett toomas

Möödunud väga kuiv suvi tõi paljudesse maaperedesse veemure. See oli ka mitmetes linnades. Jõgedes, järvedes ja teistes lahtistes veekogudes oli veetase äärmiselt madal. Murettekitav oli põhjavee seis. Tavaliselt kuuleme erakordsete aastate puhul ütlemisi, et sellist kuiva ei mäleta või niisugust kuivust pole varem olnud jne. Sorides aga vanu kroonikalehekülgi, leiame, et niisuguseid inimeste vastu karme aastaid on minevikus olnud küll ja küll.

Üks erakordselt kuiv suvi oli 1868. aastal. Pärast lume sulamist ei tulnud vihma enne kui alles oktoobri algul. Metsad, sood ja rabad põlesid. Päike paistis läbi suitsu, nii et päeva varju üldse näha ei saanud. Vilja, mis põllul kasvas, võis ainult peoga, põlvili olles kitkuda. Rahvas kannatas kibedat nälga. Magasiaidad, kus vana vilja sees hoiti, söödi tühjaks. Rukki tsetverk (26,2 l) maksis 25 rbl. Lätimaalt sai veel pisut osta. Mitmeid toiduaineid polnud ollagi.

Põud on valitsenud ka Vigala ja Märjamaa kihelkonnas. On teada, et Vigala kiriku alt läbivoolav Enge jõgi oli tol suvel nii kuiv, et sealt käidi kuiva jalaga läbi teisele kaldale.

Päärdu jõe Alama hauast – praeguse Kilgi laagriplatsi kohal – käis ümbruskonna rahvas vett viimas. Puurkaeve ju siis ei olnud. Velise aladel veerohkeid allikaid ei leidu ja see olnud ainuke koht, kus veel vett oli. Seda veeti hobusega. Haua sügavus on praegu 3-4 m. Neil aegadel aga, kus jõgedes veeseis oli palju kõrgem, võis siin sügavuseks arvestada 5-6 m. Jõgi oli aga nii kuiv ja vesi hauaski sedavõrd sügaval, et pidi selle väljatoomiseks kasutama redelit. Kuivanud olid ka suured alati veerohked allikad. Nii on Mõisamaa ja Kasti rahvas endale vett vedanud Jaaniveski alt, sest siin allikaterohkes Konuvere jões leidus seda veel väheke.

Selline oli suvi sajand tagasi. Hilisemast perioodist märgitakse kuivi suvesid veel aastail 1914, 1939 ja 1941. Siis aga veepuudus nii suur ei olnud. Puurkaevude abil oli põhjavesi lähedale toodud.

A. PARNABAS