Suurest näljast Eesti- ja Liivimaal

XVII sajandil oli põllumajandus Eesti- ja Liivimaal väga ekstensiivne, kohati röövmajandusliku iseloomuga. Karjamajandus oli vähe arenenud, sõnnikut seetõttu napilt, mineraalväetised puudusid täielikult. Põllud kurnati kiiresti ja vähegi ebasoodsate ilmade korral oli ikaldus paratamatu. Kitsamatel aladel esines neid sageli (1683, 1690 ja 1691, 1694). Katastroofiliseks kujunesid ikaldused 1601-1603 ja kõige suurem 1695-1697.

Juba 1694. aastal oli kehv viljasaak, kuna jaanipäevast (24. juuni) mihklipäevani (29. sept.) oli külm ja sajune ilm. Heinasaak hävis täielikult. Rukist sai lõigata 3-4 nädalat pärast jaagupipäeva (25. juulil vana kalendri järgi). Odrasaagi hävitas varajane öökülm. Külma läbi hukkusid teisedki suviviljad (nisu, läätsed, oad, herned). Rukis jäi sügisel enamasti külvamata. Talinisu tol ajal ei kasvatatud. Kõige selle tagajärjeks oli väga vilets viljasaak 1695. aastal. Sellest vähesest tuli tasuda rendi- ja magasivili. Nälg sundis terade hulka segama aganaid, põhku, linaluid jm., mis siis koos jahvatati. Talv tuli vara ja oli väga lumerohke. 1696. aasta jaanuaris sulas lumi ja jää. Märtsis tuli aga talv külma ja lumega tagasi ja kestis aprilli lõpuni. Külvata sai alles mai lõpul. Juunis hakkas jälle sadama, ja nii sügiseni. Põllud, heina- ja karjamaad olid üle ujutatud. Mingist saagist polnud juttugi.

Juba 1696. aasta suvel esines vaesemate talupoegade hulgas surmajuhtumeid. Sagenesid vargused. Taludest lasti lahti sulased ja tüdrukud. Paljud jätsid oma talud maha. Mööda maad liikusid kerjuste salgad, otsides toitu. Koguneti linnade juurde, kuid abi ei saadud sealtki. Paljud surid nälga. Puhkes loomataud. Nälga püüti peletada õlgede, sõnniku ja kärvanud loomadega. Suvel näriti puukoort, marju, seeni, sõnajalgu, sammalt. 1697. aasta kevadel puhkesid plekiline soetõbi ja kõhutõbi, mis kestsid septembrini. Ohvrite arv aina kasvas. Paljud talud olid tühjad, põllud söötis. Sagenesid kirikute rüüstamised (Raplas, Juurus), et kuld- ja hõbeasjade eest linnast toitu saada. Vähesed surnuist maeti kalmistuile, enamik ühishaudadesse, näiteks Juurus 600 surnut 5 ühishauda. Andmed surnute kohta on väga lünklikud, kuna neid on säilinud vähestes kihelkondades. Õpetajad andsid andmed ainult kirikuaeda maetute kohta. Komisjon, kes uuris näljaaja olukorda, jäi 2. märtsil 1698 väljaantud teates 16 500 surnu juurde. Ohvreid arvati tegelikult olevat 70 000-75 000. Seega hävis umbes 20% maa elanikkonnast. Rasked ajad aina jätkusid. 1700. aastal algas Põhjasõda, tulid laastavad katkud. Suure nälja aastail jäid mõisad Rootsi kroonule võlglasteks. Nälja tõttu tekkisid mõisatööliste rahutused. Oli süütamisi ja tapmisi. 1698. aasta oktoobris tapsid Rapla kihelkonna Kehtna mõisa mässavad talupojad valitseja allohvitser Moriani ning peksid üht mõisateenijat raskesti. Tapjad põgenesid ja kuulutati üle Eestimaa tagaotsitavaiks.

Suurt segadust tekitas adramaade ümberhindamine, mille tagajärjel tõusis maksu- ja teokoormus. Juuru kihelkonna Atla mõisa rentnik kaebas kindralkubernerile, et tema talupoeg Titze Jürgen käinud Stokholmis kuninga juures ja saanud sealt kindlustuse, et mõisahärra ei tohi teda kimbutada, nüüd ässitavat ta koos teise talupoja Herman Ernstiga terve kihelkonna mässule. 1697. aastal kutsuski kindralkuberner mõisarentniku koos Atla talupoegadega Tallinna vastust andma.

Olukord hakkas paranema 1698. aastal. Suur näljaaeg jäi rahva mällu kui pidepunkt, mille alusel arvestati aega. Selliseid sündmusi oli teisigi, nagu Toompea põlemine 1684, suur katkuaeg 1710. aastast, Seitsmeaastane sõda ja vägede marss Preisimaale 1756. Paljud autorid aga mainivad, et rahvas loeb oma ajaarvamist ikka suure näljaaja järgi.

A. PARNABAS