Georg Lurich

Aprillis möödus 100 aastat legendaaarse jõumehe Georg Lurichi sünnist. Georg Robert Lurich nägi ilmavalgust 10. apillil (vkj.) 1876 Väike-Maarja kihelkonnas Vao vanas Käärma külas Jüri ja June Carolina Luri viienda lapsena. Varasemates allikates, märgitakse G. Lurichi sünniajana 22. või 26. aprilli. Tõepäraseks tuleb pidada G. Kristjansoni uurimust, kus sünnidaatumiks on antud 10. aprill. Eesti nimi Luri muutus saksapäraseks ajast, mil pere läks üle saksa kogudusse.

Luride sugukonna hälliks on Velise. Nagu näitavad Velise mõisa revisjoniandmed, on selle sugupõlve esivanemad Velise mail elanud juba kaks ja pool sajandit tagasi ning alles jõumehe isa Jüri (sünd. 19. märtsil 1841 Keskkülas Alt-Küüra talus) siirdus siit oma vennaga Väike-Maarjasse. Seepärast külastaski G. Lurich oma noorpõlves nii sageli Veliset, peatudes siin oma onupoja Hans Luri (Luuri) juures Kalasel, kus esines ka oma jõunumbritega.

Esimest korda mäletatakse teda Velisel esinemas 17-aastase Tallinna Reaalkooli õpilasena. Vaatamata oma noorusele, pani ta juba siis vaatajad imestama. Teist korda oli G. Lurich Velisel, rinda ehtimas võidumedalid, kõik maailma tugevamad mehed seljatatud. Ta oli siis 25-aastane. Oma võiduteedelt kaasatoodud aurahasid ja medaleid näitas ta Velise rahvale, nagu meenutab kaasaegne J. Limberg. Kõige haruldasem nende hulgas oli uhke kalliskivide ja briljantidega tikitud kuldne auvöö, mis talle kingiti 13. jaanuaril 1908 esinemistel Peterburis.

Kalasel oli rahvast murruna, kuna kõik tahtsid näha “Tugevat Luurit” (selle nime andis talle Velise rahvas). Kõik numbrid olid jalustrabavad. Hinge kinni pidades jälgiti tema mängu pommidega. Imestamisväärne oli, kuidas viis meest suruti sirgele käele, kuidas kümme meest tema rinnale asetatud suurel küüniväraval lõõtspilli mängisid ja tantsisid. G. Lurich oli mees, kes oma võimsad musklid võis naha all liikuma panna. Numbreid oli palju ja kõiki ei mäletatagi enam. Vaatamist oli kaks päeva.

G. Lurichi esinemine innustas Velise noormehi, pärast seda hakati pühapäeviti Kalasel koos käima, küll kangi ja pommi tõstmas, küll maadlemas. Noormeestele oli nõu ja jõuga abiks Kalase peremees H. Luuri. Neist aegadest Velisele jäänud G. Lurichi tõstekang viidi muuseumi alles nõukogude korra algaastail. Lurichi isik on olnud eeskujuks kõigile siitkandist võrsunud sportlastele.

Oma elu viimasel aastakümnel G. Lurich oma sünnimaale ei jõudnud, kuna ta viibis pidevalt koos oma õpilase A. Abergiga välismaal. G. Lurichi elu lõpp oli omamoodi traagiline. 1919. aasta detsembris jõudsid nad koos A. Abergiga Kaukaasiasse Armaviri linna, kus nad alustasid esinemist kohalikus tsirkuses. Samal ajal möllas seal tüüfus, haigus murdis ka kaks kanget Maarjamaa poega, 22. jaanuaril 1920 varises manalasse mees, keda jumaldas kogu maailm ja keda kartsid kõik maailma jõukuulsused. 15. veebruaril 1920 suri tüüfusesse ka A. Aberg. Nende põrmu matsid kohaliku tsirkuse jõumehed Armaviri kalmistule.

A. PARNABAS