Veel tööstuse alguspäevist praeguses Rapla rajoonis

Nimetamist väärivaks ettevõtteks Lääne-maal ja ka kogu Eestimaal oli Sulu paberiveski, mille ajalugu on põhjalikult uurinud dotsent L. Tiik. Nagu arhiividokumendid kõnelevad, tegutses Sulu paberivabrik 1717-1795. Haimre mõisale kuuluvas Sulu külas muutis vesiveski paberitegemiseks Tallinnast pärit Oloff Brandt. Ilmselt oli Brandt paberitegija ametit õppinud Tallinna vabrikus, mis hävis 1710. Niisiis oli Sulu oma teiseks sellideks ettevõtteks Eestimaal, seejärel alles Räpina, mis alustas tööd 1734-1736.

1769. a. suvest oli paberimeistriks Olaf Hägerstädt, kes tuli Räpinast. Viimane laiendas veskit ja suurendas toodangut. Mõisnik pani renti juurde. Varem oli aastarent 40, 1782. a. alates 75 rbl. O. Hägerstädt valmistas Sulul paberit 16 aastat. Tema surma järel 1785 kasutas rentnikuõigusi tema lesk ja seejärel poeg. Rendileping lõppes; 1795. a. kevadel, siis lõpetas Sulu paberivabrik ka tegevuse.

Veskihoone oli kivist ja see asus jõe vasakul kaldal, praegusest sillast veidi ülesvoolu. Aastas toodeti siin 300-400 riisi (1 riis erinevatel aegadel 480-1600 poognat) paberit ja 80-100 leisikat pappi.

Küllalt ulatuslik oli Rapla rajooni mõisates ka telliste põletamine. Esimesed ahjud alustasid tööd juba eelmise sajandi esimesel poolel. 19. saj. lõpuks töötas aga näiteks Valtu mõisas juba 2 kivipressi. Telliste kõrval toodeti paljudes mõisates 19. saj. teisel poolel ka põllutorusid (Valgu, Sulu jt.). Valmistati glasuuritud ahjupotte (Velise mõisas Alamal), samuti ka keraamilisi esemeid: kausse, kanne, potte, vaase jm. Oli levinud lubjapõletamine, eriti seal, kus paekivi oli lähedal. Kuid kivi toodi kaugemaltki. Lupja veeti ka linnadesse. Peaks mainima veel söepõletamist ja tökatiajamist. Näiteks Vigala mõisa abimõisas Nõlval põletati hulgaliselt sütt, mida veeti samuti Tallinna, kuna söekaevandamine oli veel algastmel.

Paljud väiksemad tööstusettevõtted maal langesid 19. saj. lõpuaastail üha süveneva feodalismi kriisi ohvriks ja likvideeriti.

A. PARNAK