Kui sajandeid küürus olnud Velise rahva selg tõusis lõpuks sirgu

A. PARNABAS: Ajalookilde ja mälestusi

REVOLUTSIOONILAINE VEERES ÜLE MAA

Esimese Vene revolutsiooni laine oli veerenud üle maa. Ka Velise vallas oldi ajakirjanduse kaudu teadlikud olukorrast ja sündmuste arengust nii Peterburis kui ka teistes paikades. Juba 1903. ja 1904. a. käidi talveõhtutel koos ja arutati olukorda, loeti VSDTP organisatsioonide lendlehti, õpiti revolutsioonilisi laule. Esile kerkisid silmapaistvad, väljakujunenud maailmavaatega juhid nagu Mihkel Aitsam Päärdus, Jüri Oviir ja tema kooliõpetajast vend Madis Nurtus, Jaan Kochtitski, Kustas Valdek Valgus, Jaan (Ivan) Paulus, Jüri Rumma, Mihkel Palm Velisel. 1905. a. suvel hakati rahvakoosolekuid pidama tolleaegses Velise kihelkonnakoolimajas. Rahvast on koosolekutel käinud palju, neid on tulnud ka naabervaldadest: Vigalast, Haimrest, Raikkülast. Sageli pole inimesed (700-800) koolimajja ära mahtunud, siis peetud koosolek koolimaja õuel. Kõnelejaks oli tavaliselt köstrikooli õpetaja J. Paulus, kes sai talurahvaliikumise üldjuhiks.

Eriti sagedasteks muutusid koosolekud pärast 17. oktoobri manifesti, kus silmakirjalikult lubati vabadusi. 83-aastane Kristiine Orutamm, kes oli siis kihelkonnakooli õpilane, meenutab, et ega koolitööst midagi välja tulnud – nii sageli tuli rahvas kokku. Koolimaja oli külm, uksed olid lahti, põrandad porised. Oktoobrikuu lõpul peetud koosolekul teatas Paulus, et kõikidele (ka naistele), kes on 18 aastat vanad, on antud kodanikuõigused. Arutati mõisatest maa saamist ja maksude kaotamist, valiti saadikud Tartu rahvaasemike kongressile, asutati rahvakaitse. See jaotati malevateks, igaühel oli oma pealik. Relvadeks olid jahipüssid ja mõni revolver. Lõpuks kuulutati sellel koosolekul välja “Velise vabariik”. Kooli kroonikaraamatus on kirja pandud Pauluse kõne. Siit loeme: “...Ka minul on lehm nagu paljudel teist, sest lapsed vajavad piima. Lehm tahab toitu, aga heina- ja karjamaad pole, kuna kõik maa on mõisnike käes. Mehed, kuhu paneme oma lehmad? Kas tuleb riigi valitsus meile appi? Ei tule. Ise peame ilma kellegi abita omale heinamaad võtma...”. Tartu saadikuteks valiti – I. Paulus, M. Aitsam ja J. Oviir. Valla naised, kes sageli käisid iseseisvalt koos, valisid oma saadikuteks Anna Relnbergi ja Ann Milleri.

TARTU KONGRESSIL. TUGLAS LÄÄNEMAAL

Tartu kongressi algus oli määratud 27. novembrile 1905. Velise saadikud sõitsid läbi Raikküla, kus peeti siinsete saadikute H. Saariste, H. Martinsoni ja J. Kuusemetsaga nõu, millisele seisukohale asuda. Otsustati kindlalt jääda demokraatliku leeri ridadesse, kus eesotsas olid J. Sihver, H. Pöögelmann jt. Rahvaasemike koosoleku revolutsiooniliselt meelestatud osa eraldus kohe teistest ja pidas oma koosolekud omaette ülikooli aulas. Võeti vastu mitmed otsused ja resolutsioonid. Tartus tutvuti kunstnik A. Laikmaa vahendusel noore kirjaniku Fr. Mihkelson-Tuglasega. Aitsam kutsus Tuglase Velise ja Vigala kandi rahvale kõnelema. Koos sõidetigi Tartust tagasi. 3. detsembril esines Tuglas kõnega Velise koolimajas. Nagu kaasaegsed meenutavad, olnud ta kõne väga haarav, kutsunud üles mõisnike ja kirikhärrade vägivalla vastu. Nõupidamised Velisel jätkusid. Aulakoosolek andis uut julgust ja hoogu. Ikka valjemini kõlas: “Kauem raudu me kanda ei taha.”

MÕISAD PÕLEVAD, SAKSAD SUREVAD...

Nii laulis võidutsev rahvahulk Valgu mõisa õuel 14. detsembril 1905, kui härrastemaja teise korruse akendest lõid välja tulekeeled. Põles esimene mõisahoone Läänemaal.

Velise valla saadikud J. Paulus,. M. Aitsam, J. Oviir, Maria Paulus ja Ann Aitsam, kes 11. detsembril pidid osa võtma Tallinnas vallaesindajate kongressist, pääsesid vaevu tsaari sandarmite käest terve nahaga tulema. Koju jõudnud, saatis J. Paulus külavanematega käsu valla igasse peresse: “14. detsembri õhtuks kõik mehed koolimajja. Püssid kaasa võtta, ükski ei tohi koju jääda.” Mäletatakse, et kokku tuli 150-160 meest, kellele Paulus rääkis Tallinna sündmustest. Teatavasti jäi kongress pidamata, kuna ööl vastu 11. detsembrit kuulutati linnas seoses üldstreigiga välja sõjaseisukord, mis ühtlasi keelas koosolekute pidamise. Paulus tegi ettepaneku asuda mõisate ülevõtmisele. Mehed sattusid niivõrd hoogu, et taheti kohe alustada ja ussipesadele tuli otsa panna. Paulus ei olnud sellega päri, kuna tema arusaama järgi pidi kõik ülevõetu saama rahva varaks. Tema jutt mattus märatsevate meeste kisasse. Algus tehtigi samal õhtul. Videvikus asus 60-70 meest J. Oviiri juhtimisel Valgu poole teele, kella 9 ajal oli mõisahoone leekides. Purustati viinavabriku sisseseade ja lasti maha joosta keldris olnud vaatides viin.

Teine grupp mehi M. Aitsamiga eesotsas suundus Päärdu poole, et üle võtta Velise mõis ja kinni panna Manni viinapood. Paulus jäi üldsuse soovil koolimajja ja pidi endale võtma üldjuhi ülesanded. Valgu mõisast toodigi talle ülekuulamiseks 3 vangi. Need laskis J. Paulus pärast ülekuulamist vabaks. 15. detsembril jõudsid Velisele ka paarkümmend linnameest, keda M. Aitsam Tallinnast oli kutsunud. Need tõid uut hoogu ja juba samal õhtul süüdati Velise, Kasti, Haimre, Mõisamaa, Orgita ja Vana-Märjamaa mõisad. Järgmisel päeval olid leekides Jädivere, Tolli, Luiste, Teenuse, Vana-Vigala, Kaelase ja Võhma-Vanamõisa. Üldse põletati piirkonnas 20 mõisat, enamasti olid tegevad ka Velise mehed. Võhma-Vanamõisast võeti vangina kaasa mõisaomaniku 20-aastane, poeg Otto Budberg. Kõik teised mõisnikud olid aegsasti jalga lasknud, kohal olid kas rentnikud või valitsejad. Võhma noorparun toodi Velisele ja hoiti 20. detsembrini Liiva saunas kinni. Siit viidi ta alles ööl pärast “mustsaja” lahkumist Haimre mõisa lähedale metsavahele ja lasti seal vabaks. Sealt läks ta jalgsi Märjamaale. Osa Velise mehi läks 16. detsembril Pärnu-Jaagupi peale Halingasse. Siin võtsid kohalikud elanikud nad kinni ja paigutasid Halinga vallamajja arestikambrisse, kus neid armetult peksti. Sellest teada saanud, sõitis M. Aitsam 30 mehega vangistatuid päästma. Vallamaja juures tekkis korralik lahing, mida rahva seas mäletatakse Riiamaa lahingu nime all. Halinga mehed löödi taganema ja 6 vangis olnut vabastati.

“MUSTSADA” ASUS TEGUTSEMA

Vanaparun O. Budberg organiseeris Tallinnas kiiresti 80-90-mehelise relvastatud grupi, mille moodustasid üks sõjaväeosa ja mõisnikud. Rahvasuus sai see jõuk nime “mustsada”. 17. detsembril sõideti Tallinnast Ristile. Pühapäeval koguneti Liivi mõisa, kust esmaspäeva öösel asuti ratsahobustel teele Velisele plaaniga kätte maksta mõisapõletajatele ja O. Budbergi poja vangistajaile,

“Mustsaja” liikumisest olid teated Velisele jõudnud. Asuti organiseerima vastupanu. Pühapäeva õhtuks käsutati kõik nooremad mehed püssidega koolimajja. Agaramad laskjad otsustati paigutada kirikutorni. Mõisnikke huvitas, et saaks korraga rohkem mehi hävitada ja anda kogu liikumisele surmahoop. Seepärast saadeti Vigalasse ja Velisele mehi koguma endine salapolitsei ametnik M. Värbu. Viimane saabuski pühapäeva õhtul Velisele hulga Vigala meestega. Velise kooli kroonikast loeme, et sel ööl olnud koos 300-400 meest, öö oli väga ärev. M. Värbu soovitusel kutsus J. Paulus Velise mõisa juurest ära luuremehed ja nii oli “mustsajal” võimalus end peaaegu märkamatult koolimaja ette maanteekraavi ahelikku võtta. Ootamatult lajatas koolimaja pihta kogupauk. Vastu ei tulistatud. Tekkis tohutu paanika ja põgenemine. Maha lasti ja tääkidega surmati Velisel 6 meest, seitsmes suri Märjamaal haavadesse. Raskesti haavata said 8 meest. Palju kergemalt haavatuid oli, sellest ajalugu vaikib. Need põgenesid, varjasid end metsas, heinaküünides ja kuhjades. Haavu raviti salaja, et end mitte reeta. Päev läbi otsiti ja tuhniti taludes. Õhtul lahkus “mustsada” Veliselt, võttes vangidena kaasa 39 meest. Aastavahetusel teostas Velisel uurimisi ja läbiotsimisi W. von Ferseni 100-meheline väesalk.

BEZOBRAZOVI KARISTUSSALK VELISEL. KURBMÄNGU VIIMANE VAATUS

Ühel jaanuarikuu õhtul 1906 saabus Valgu mõisa kindral Bezobrazovi karistussalk – ratsaeskadron, rood jalaväelasi ja kaks välikahurit meeskondadega. Selleks ajaks toodi Valgu ka kõik vangid. Kohus oli 12. jaanuaril ja kandis sõjaväljakohtu iseloomu. 13. jaanuari hommikuks käsutati Valgu mitukümmend hobust. Ülejäänud valla rahvale anti kuri käsk Velise vallamaja juurde ilmuda, kus pidi aset leidma süüaluste karistamine. Valgust Velisele suunduv sõjaväelaste ja vangide rong on kaasaegsete mälestuste järgi olnud kilomeetripikkune. Surmamõistetud viidi Äksi talu põllule, kus nad maha lasti. Ihunuhtlust jagati sel päeval vallamaja õuel 20 mehele. Ülejäänud vangid võeti kaasa ja sõit läks Vigalasse, kus korraldati järgmine kohtupidamine. Veriselt õiendati Velise meestega arveid veel Märjamaal. Velise valla meestest jätsid nendel süngetel päevadel oma elu Hans Jeeser, Jaan Kochtitski, Ants Kolumbus, Hans Lansberg, Madis Lensman, Jaan Polder, Kustas Seiler, Kustas Valdek ja Tõnis Ervin, Vigala meestest langesid Velisel “mustasajaliste” käe läbi Mihkel Tanheberg, Jaan Kaimur, Jüri Veide, Jüri Rooste, Jüri Matsukse, Mihkel Värbu. Ferseni väesalk laskis Velisel maha Kustas Kõrre. Kümned mehed kaotasid oma tervise raske ihunuhtluse tagajärjel, paljud vangikongides vaeveldes, kuna kurbmängu viimane vaatus – Läänemaa mõisapõletajate kohtuprotsess (Eestimaa suurim) algas alles 27. veebruaril 1908 Tallinnas. Neid, kes esialgu olid pääsenud välikohtu küüsist ja nüüd siis ootasid karistust, oli ligi 100 inimest, sealhulgas paljud Velise mehed.