Kui sajandeid küürus olnud Velise rahva selg tõusis lõpuks sirgu

A. PARNABAS: Ajalookilde ja mälestusi

Aastavahetus 70 aastat tagasi oli sündmusterohke ja verine tolleaegsel Läänemaal, Velisel. Pingeline oli olukord juba eelnevast suvest alates naabervallas Vigalas. Detsembris liikus sündmuste laine kaugele ümbruskonda. Sajanditepikkune alatus ja ülekohus vajas kättemaksu ning nüüd oli “tund tulnud, kus tasuda vaja!” Vihaleek, mis sajandeid tuha all oli hõõgunud, lõi võimsa leegina lõkkele. Selle süütasid Velise valla mehed 14. detsembril 1905 Valgu mõisa härrastemajas ja siit levis see kiiresti üle koduvalla piiride.

KUI VALLUTAJAD KINNITASID KANDA VALGUS

Selline sündmuste areng polnud juhuslik, kuna Velise maile olid lääniisandad ja teised vallutajad peaaegu külg külje kõrvale elupaigad rajanud ja uhked lossid ehitanud. Maa pärisperemehed orjastati ning suruti elama soode ja metsade serva. Siin asus 4 päris- ja 5 abi(karja)mõisa, vahemaad mõnedel ainult 3-5 km. Ürikutest leiame, et esimeseks lääniisandaks, kes siia kanda kinnitas, oli Wilhelm Fahrensbach. Ta rajas aastail 1275-1285 Saare-Lääne piiskopile kuulunud küla asemele Valgu (Walck) mõisa. 1586. a. revisjoni järgi oli mõisa suurus 26 adramaad. Põhjasõja ajal on maad sööti jäänud ja metsa kasvanud. 1716. a. revisjoni järgi oli mõisa haritava maa suurus vaid 2, 1720. 5 1/2 adramaad, 1893. a. 619 tiinu.

Hilisemates ürikutes Valgu abimõisa ei nimetata. Varasemast mäletatakse Vanamõisa ja (enne 1818. aastat) ka Paisumaad. Tõendiks olemasolust on hiljem leitud suuremate hoonete vundamendijäänused, põlispuud Tammaru talu juures, pakkudest teed läbi soode jne. Nähtavasti on aga mõisamaad varakult taludeks tükeldatud, rendile antud ja lõpuks müüdud.

Valgu mõisal on sajandite jooksul olnud mitmeid omanikke. Üks oli Otto Üxküll ehk Otto-parun. 1868. a. möllas siinmail nn. verine kõhutõbi. Parun lasknud igal hommikul teolistel kõva napsi, koirohu ja viina leotist võtta. Haigus polevatki Valgust väga palju ohvreid saanud. 1886 müüs Üxküll mõisa sillakohtunik Theodor Pilar von Pilchaule. Pilarite kätte jäi mõis kuni selle jagamiseni. IV hingeloenduse ajal oli Valgu mõisas 155 meest ja 171 naist, 66 aastat hiljem X hingeloenduse ajal 1858. a. 361 meest ja 400 naist. Esimene Valgu mõisa härrastemaja olnud puust ehitis. Paekivist häärber ehitati eelmise sajandi algul varaklassitsistlikus stiilis. Ehituseks vajalik kivi veeti härgadega Raikkülast. Hoone põletati 14. detsembril 1905. Hiljem ehitasid talupojad selle uuesti üles, esifassaadil jäi vaid ära postportikus. Praegu asub hoones Valgu 8-klassiline Kool.

ÜXKÜLUD VELISEL JA PÄÄRDUS. EESTLANEGI MÕISAOMANIKUKS

Samal ajal Fahrensbachi Valgu asumisega oli Velisel pesapaiga leidnud läänimeeste kõige arvukama suguvõsa Üxküllide võsu. Ürikud mainivad küll esimesena Claus Üxkülli, kes 25. novembril 1390 oli Velise mõisa esindajana Velise ja Sulu mõisate ja samal ajal ka kihelkondadevaheliste piiride määramisel. Kas aga Claus oli mõisa rajaja, on teadmata, kuna on andmeid, et Velise loss ehitati juba 1264 Velise häärber ehitati sõdades hävinud kindluslossi varemetele. Kive on toodud ka Vigals lossi varemetest. Mõis oli algul väike. Ka Velise mõisa maad jäid Põhjasõja ja sellele järgnenud katkuaastail sööti. Omi piire laiendas mõis tunduvalt pärast 1720. aastat. Külad hävitati, maad liideti mõisa külge. 1750. a. paiku rajati Päärdu jõe põhjakaldale Kilgi küla asemele abimõis. Kaartidel kannab mõis Johanneshofi nime. Rahvas nimetas seda aga ikka Kilgiks. Kunagise abimõisa keskuses asub praegu KEK-i puhkebaas. Velise mõis kujunes ümbruskonnas suurimaks. 1840. a. revisjoni järgi oli mõisamaad 40,5 km2, põllumaad 1980 tiinu. Hingi loeti 1782 187 meest ja 177 naist, 1858 406 meest, 452 naist. Velise pärismõisa härrastemaja ja selle ümbrus olid paikkonna kaunimad. Hoone põles 1888 maha, ehitati aga peagi üles. Lõplikult hävis maja 1905. a. 15. detsembri õhtul, olles teiseks mõisaks, kus Velise mehed oma vihakarikat tühjendasid. Hoonet enam üles ei ehitatud, veeti varemedki laiali. Kuni 1675. aastani võimutsesid Velisel Üxküllid. Edasi on mõis kuulunud mitmele omanikule. 1868. a. alates kuni mõisa jagamiseni valitsesid Maydelid.

Velise Üxküllid rajasid veel teise suure mõisa oma naabrusse, nimelt. Päärdu (Kosch). Päärdu olnud alguses Velise abimõis, hiljem päranduse jagamisel saanud iseseisvaks. Mõis olevat rajatud enne 1478. aastat. Ka Päärdus on sõda ja katk elu hävitanud. 1586 oli mõisa suurus 10 1/2, 1723 ainult 1 1/2 adramaad. Kui Rootsi ajastu lõpul loeti siin 250 inimest, siis pärast 1710. a 42 1840 oli mõisamaad 32 km2.

Päärdu mõisal oli 2 abimõisa – Palase (Pallase) ja Maanda (Peterof). Palase asus praeguse samanimelise küla maadel, rajati 1770. a. paiku. Viimane omanik müüs mõisa Põllupangale. Viimane tükeldas maad taludeks ja müüs 1908. a. Maanda mõis rajati peamõisast paar kilomeetrit Pärnu poole maantee äärde. Päärdus oli 1782. a. 361, 1858 578 hinge (mehi 257, naisi 321). Esimene härrastemaja põles 1546. maha, viimane püstitati 1790. 1884. a. ostis mõisa eestlane Johann Lüdig, kes oli Päärdus 1912. aastani. Ta olevat saanud kohaliku rahvaga hästi läbi, Päärdu mõis 1905. a. põletamata. 1922 asus härrastemajja Päärdu vallakool. Viimase ajani oli mõisahoone Rapla Laste Spordikooli omandiks.

KA NURTUSSE RAJATI MÕIS

Iseseisvaks mõisaks oli veel Nurtu (Nurms). Mõis oli väikene, 1853. a. oli mõisal 8 1/3 adramaad. Suurem osa maast oli põlismetsa all. Hingi oli 1782 124 meest ja 98 naist. 1800. a. paiku rajati veel teine mõis – Uus-Nurtu (NeuNurms) Oese, praeguse Nurme küla maadele. See eksisteeris 50 aastat, siis jagati 4 taluks, mis alguses renditi, hiljem müüdi.

Nurtu mõisa (praegu keskuses Velise metskond) mainitakse sajandite jooksul koos Nõlva (ka Nelva) abimõisaga. 1853. a. oli mõisas haritavat maad 1 adramaa, meeshingi 68. VIII hingeloenduse ajal on Nõlva mõisa rahvast arvestatud eraldi, 1834. a. oli siin 73 meest ja 77 naist. Siinseid metsarikkusi kasutati igati ära. Põletati suurtes kogustes sütt, mida veeti Tallinna. 1788. a. ehitati Nõlva mõisa maadele klaasikoda, mis töötas 1826. aastani. Toodeti akna- ja peegliklaasi. Vabrik tarvitanud nii palju metsa, et rahvajutu järgi pannud külamehed selle hoidmiseks klaasivabriku põlema. Ametlikud andmed puuduvad. Klaasivabrik asus Kalda talu maadel. Ka kunagisi söemiilimise paiku leiab Noorma oja ja Nurtu jõe kallastelt. Nurtu ja Nõlva mõisa viimaseks omanikuks oli Valgu parun Pilar v. Pilchau.

See on pilk Velise valla kaugemasse minevikku. Neisse sajandeisse mahub muistne vabadusvõitlus, pikad ja kurnavad sõja-, katku- ja nälja-aastad, ränkraske teoorjus, meeletu ülekohus ja vägivald.

Kuid sajandeid küürus olnud Velise rahva selg tõusis lõpuks sirgu ja 1905. a. 14. detsembril sai mõõt täis. Parunid põgenesid, kuid seekord veel mitte jäädavalt. Rasked katsumused ja verised võitlused olid ees.

(Järgneb)