VELISE
Ajalookilde ja mälestusi

Velise nimi sai üldtuntuks ja kirjutati ajaloolehekülgedele 1905. a. sündmuste keerites. Velise oli Läänemaal paigaks, kus süüdati esimesed mõisad (Valgu 14. dets., Velise 15. dets. 1905. a.). Velise ja Vigala mehed võtsid Velise koolimajas (praegune kultuurimaja) 19. detsembri varahommikul vastu “mustasajalaste” verise rünnaku. Kindral Bezobrazovi karistussalk õiendas kõige julmemalt revolutsioonist osavõtjatega arveid. Mitmed lasti maha. Mitmekümnele jagati sadu vitsahoope, paljud majad põletati.

Neil aegadel oli Velise juba nelja valla-kogukonna – Velise-Valgu-Nurtu-Päärdu – keskus. Vald oli tol ajal oma ligi 4000 elanikuga suuremaid Läänemaal. Vallamaja, mis asus väikeses Velise alevikus, ehitati 1892. a. Hoone on praeguseks lammutatud.

Kohanimi Velise pärineb kunagisest vasalllinnusest ja selle varemeile rajatud mõisa saksakeelsest nimest Felks, Felix, Felchs. Arvatakse, et see on tuletatud ladinakeelsest sõnast felix – õnnelik.

Millal inimasustus Velise maile tekkis, pole täpselt teada. Kiviaja leiud Nurtust Kohtru külast ja Päärdust Vene külast lubavad oletada, et juba aastatuhandeid enne meie ajaarvamist siin ojade ja jõgede ääres elati. Saksa kroonkud kirjutavad, et 13. saj. keskpaiku oli see suurte metsade ja soode ala asustamata. On aga säilinud mõned kultusekivid. Võib oletada, et siin muistse vabadus-võitluse eel siiski elati.

* * *

Nappide ajalooandmete tõttu pole teada ristirüütlite Velise maile tuleku aeg. Esimesed ürikulised teated Velise kohta on aastast 1390, mil mõis kuulus Claus Üxküllile.

Velise alad kuulusid Saare-Lääne piiskopile ja on teada, et juba 1228. a. andis piiskop Gottfrted vasallidele maad, mis sajandi lõpul hoogustas mõisate rajamist. 1241. a. mainitakse vasallina Johannes Üxkülli, kellele piiskop läänistas maid, mis laienesid suurteks valdusteks. XVI sajandi keskpaiku oli Üxküllide suguvõsa käes 13 mõisat, talle kuulusid ka kõik tuntud vasaillinnused, nagu Vigala, Velise, Kasti jt.

Üxküllide suguvõsa uurija G. v. Hanseni arvates asusid Üxküllid Vigalasse 1229. a. Suguvõsa hilisema uurija prof. Taube seisukohtade järgi olevat Velise linnus ehitatud varem kui Vigala ja Velise valdaja poeg olevat läinud Vigalasse ning ehitanud sinna linnuse. Need on oletused. Võib arvata, et läänistuse alguses võis Velisel olla ainult hädapärastest hoonetest koosnev mõis. Kindluste või linnuste rajamisele sundisid feodaale vaenlaste rüüsteretked. 1263 ja 1270 tungisid leedulased Läänemaale. Sagenesid sisetülid ordu ja piiskopi vahel, mis eriti ägenesid 1298. a. Kogu aeg oli karta ka talupoegade ülestõusu.

Kõige selle tõttu hakkasid feodaalid oma elukohti kindlustama ja nii tekkis ka Velisel Üxküllidel üks kindlam eluase. 16. saj. koostatud linnuste nimestikus on Velise juba olemas.

Velise alad olnud suurte sõdade tallermaaks. Vene-Liivi sõja ajal 1560. a. sügisel põletati maha Velise, Kasti ja Sõtküla. Ka paljud hilisemad sõjaretked käisid üle Velise, kuna Üxküllidel oli oma valduste vahel juba välja ehitatud praegune Päärdu-Velise-Valgu-Kasti-Märjamaa tee. Kas Velise linnus pärast 1560. aastat veel üles ehitati, pole teada. Viimast korda mainitakse seda 1562.a., hilisemates dokumentides on mainitud ainult Velise mõisat. Hanseni teadete järgi on mõisa härrastemaja ehitamise ajal kaevamistel leitud, et Velise on kaks korda purustanud olnud, kuna maapinnas leiti kaks mullaga kaetud kiviprügi ja süte kihti. Samuti on alumisest kihist leitud kiivrite ning raudrüü fragmente.

Tänapäeval leiame endise linnuse asupaiga Velise pargis, Aravere (ka Kilgi) oja kaldal, Päärdu-Valgu maanteest 60 m lõunas. Kuna linnuse varemeile ehitati hiljem mõisa härrastemaja (põletati 1905), on linnusest säilinud väga vähe. Raske on oletada ka linnuse kuju. Linnus asus hästi valitud kohal 5 m kõrgusel oja kaldal. Aravere oja suubub mõnesaja meetri kaugusel linnusest Päärdu jõkke. Oja paisutamisega võidi linnus kolmest küljest piirata vesikaitsega. (Oja oli osaliselt paisutatud ka mõisa ajal, kuni maantee tammini). Kõik kaitsekraavid on hilisemas härrastemaja ehitamise ja pargi planeerimise käigus tasandatud peale linnuse põhjapoolses osas säilinud oru, kus kulgeb Päärdu-Velise maantee.

Linnust uuris 1938. a. kunstiajaloolane A. Tuulse. Läinud suvel tegi linnuse maa-ala mõõdistamist ning uurimist arheoloog-geodeet U. Herman.

A. PARNABAS