Rehepapp lasti pensionile

1890. a. paiku ilmusid Velise valla talu-desse esimesed hobujõul töötavad rehepeksumasinad. Kuna vabrikumasinad olid kallid, valmistasid paljud meistrimehed neid kodus.

Hobumasinatega muutus rehepeks küll kergemaks, aga palju tööd nõudis vilja tuulamine. Tuult tuli sageli päevade viisi oodata. Isaisade kombel pidi taliviljarehed endiselt käsitsi peksma, kuna hobumasinatega oli see töö pika kõrre, tõttu väga vaevaline ja sageli võimatugi. Suuremate auru jõul töötavate peksumasinate soetamine käis aga talumeestele üle jõu, kuna taludel lasusid suured rendimaksud ja ostuvõlad

Ajalehtedes ilmus sel ajal pidevalt kuulutus: Ruston, Proctor ja Ko Inglismaal asutatud 1840. a., isesõitjad, veetavad auru ja peksugarnituurid. Esindus H. Sinisoff, Tallinn, Jaani uul. 10.

Viis Veski küla taluperemeest – Jaan Harnak, Mihkel Lauter, vennad Georg ja Priidik Riised ja Jüri Valler – otsustasid 1913. a. sügisel “Sinisoffi esindusest” peksumasina ära osta. 5. sept. 1913 sõlmiti otsuleping. Muidugi pandi võla tagatiseks oma talud, kuna garnituur maksis 3300 kuldrubla ja sellises summas sularaha ei olnud. Peagi oli peksumasin ja aurukatel Keava raudteejaamas, kust need toodi esialgu Tõnsu tallu. Siin oli ka esimene viljamasindamine. Üks juuresolija meenutab seda päeva nii: “Katel ajas auru välja, susises ja vilistas läbilõikavalt. Ka masin oma uue värvirüüga oli uhke ja. võimas.”

Et peksutöö tollel võimsal masinal normaalselt kulgeks, oli vaja 14-18 inimest. Seda siis, kui vili oli küünidesse või viirga veetud. Kui aga vilja veeti otse põllult, mida sageli juhtus, oli vaja veel 2-3 hobusemeest. Masin peksis päeva jooksul 60-70 koormat suvivilja või 70-80 koormat talivilja. Väljapekstud terad olid puhtad, sorteeritud.

Esialgu peksti vilja juhuslikke talusid pidi ringi käies. Sügisel poriga nähti palju vaeva. Nii aurukatelt kui ka peksumasinat veeti nelja hobusega. Sageli purunesid trengid, kolgid ja muud rakmed. Oli küllalt juhtumeid, kus masin ja katel veeretati mööda planke talust tallu. Hiljem moodustasid Veski küla talupidajad – 12 talu – kes enamasti asusid Valgu-Päärdu maantee ääres, masinaühistu, kelle omanduseks masin jäi. Oma. peksutöö võimsuselt ning kvaliteedilt suutis ta edukalt võistelda ka hilisemate peksumasinatega.

Aurukatlaid oli Velise vallas juba varem, 1907.-1908. aastast, nagu M. Saalistel Nurtus, A. Arnoveril Jämedal ja J. Tammel Velisel. Nende kateldega töötasid aga sae- või jahuveskid.

Veski küla talumeeste ostetud garnituuri tuleb seega pidada esimeseks auru jõul töötavaks peksumasinaks Velise vallas, Siitpeale hakkas seni raske rehepeksutöö muutuma kergemaks.

A. PARNABAS