MOMENTE “SILLAOTSA” TALU AIANDUSE JA HALJASTUSE ARENGUS

Aiandusel oli Sillaotsa elu-olus väga oluline osa. Kolmekümnendate aastate keskpaigast alates on aed andnud talu sissetulekutele tunduvat lisa.

Nagu varem mainitud istutati esimesed õunapuud heinamaa kamarasse. Kogu aia alla mõeldud maa-ala tervikuna üles ei haritud, vaid istutamiseks valmistati ette vastava läbimõõduga augud. Marjapõõsaste jaoks kaevati peenrad. Peenardel kasvatamine oli sel ajal moes.

Esimese õunapuu on allakirjutanu isa toonud oma isakodust Allivere talust, kus siis oli juba suur viljapuu- ja marjaaed. Kindlasti oli siit pärit ka isa huvi aianduse vsutu ja mina olen selle pärinud omakorda temalt.

Õunapuu toomine on olnud mälestuste järgi 1918. a kevadel. Puu on olnud juba nii suur, et toodi kohale hobusega. eks toodi suurem sellepärast, et taheti oma aiast kiiremini õunu saada. Puu on läinud hästi kasvama ja kasvanud kiiresti. Koht, kus puu kasvas, on näidatud skeemil. Mäletan minagi seda puud hästi. Kevadel oli ta alati valges õitemeres, aga õunu kandis vähe. Põhjuseks kindlasti oli see, et ta oll aias üksinda ja polnud teiste sortide tolmu. Üks sügistorm rebis puult ühe haru. Mäletan, et isal oli väga kahju. Küll sidus ja toestas seda hariu, veel aga asjata, tekkis tüve mädanik ja puu hävis täielikult. Asemele istutas isa siis juba oma kasvatatud õunapuu.

Selle puuga on seotud üks lapsepõlvemälestus, mis mõnevõrra on mõjutanud aianduse arengusuunda talus. Olin siis pisike poisi põnn, vast kolme-nelja aastane, kui sel esimesel õunapuul olid mõned õunad küljes. Nagu vanematelt hiljem kuulsin, olnud need esimesed.

Õun polnud mulle mingi haruldus, kuna isakodus ja naabertalus Lepal olin neid küllalt süüa saanud, oli lapsel uudishimu suur. Oli vaja teada, mis maitse on oma aia õunal. Kui ma emalt mitmekordse palve ja nurumise peale õuna puult võtmiseks luba ei saanud, oli kiusatus ikka suur ja ühel päikesepaistelisel päeval hiilisin õunapuu alla. Üks õun oksa küljes oli minule parajal kõrgusel. Ja hammustasin õuna küljest suutäie. Õun maha ei kukkunud ja omateada ma polnud teinud midagi halba. Ema oli varem keelates öelnud: “Rumal poiss, see õun pole ju veel valmis.” Ja ega see suutäis suurem asi küll polnud. Kui ema käest tõreleda sain, olin olnud täis trotsi ja tõotanud (ise maseda ei mäleta) – Kui suureks saan, istutan niipalju õunapuid, et isu täis saan süüa. Ei julge uskuda, et see juhtum oli mingiks ajendiks, aga Sillaotsa aias kasvab praegu (1983. a) ligi 80 õunapuud ja 1976. aastal oli õunte kogusaak üle seitsme tonni. Ka isu on ammugi täis söödud.

Järgmisest viiest puust, mis aeda toodi, on eespool juttu. Paar aastat hijlem, kusagil 1922-1923. a istutas isa veel 12 õunapuud, mis olid juba osalt ta oma kasvatatud ja osa toodi kodukülast Kükita talust. Puude istutamine aga tasapisi puu puu haaval jätkus ja 1935. a andis aed juba korraliku saagi, mida aga aia rajaja kahjuks ise enam ei näinud. Õunu jätkus oma perele ja müügiks. Kui palju õunu just saada, see pole täpselt teada.

Siit edasi on isa tööd jätkanud poeg (käesoleva kirja panija) 1934-35. a algas aias süstemaatiline hooldustöö. Igal aastal viidi läbi hooajalised pritsimised, sügisel liimivööd. Pideva väetamise ja hooldamise tulemusel kasvasid saagid ja tasu tehtud töö ja nähud vaeva eest ei jäänud saamata.

Ikka on meeles 1939. a kevad, õunapuude õitsemise aegu. Sellist õitsvat aeda polnud tookord teist ümbruskonnas. Aedu ju oli, aga need olid juba vanad, osaliselt hooldamatta. Sillaotsa talu aed oli aga selleks ajaks jõudnud kõige paremasse kasvuaega. Tiheda istutuse tagajärjel (5*6 m) olid võrad peaaegu kokku kasvanud ja seepärast sulas aed üheks suureks valge-, roosa- ja punasevärviliseks õitemereks. Sillaotsa talu aed on õitsenud ka hiljem ja palju suuremal pinnal, aga niisugusena pole ta enam meelda jäänud. Võibolla on ta meeles sellepärast, et see oli sellest aiast esimene ja viimane selline vaatepilt. Siis tuli 1939-40. a katastroofiline talv.

1939. a sügisel kasvas Sillaotsa talu aias 15-20 aasta vanuseid õunapuuid kokku 26 puud ja nende sortiment oli:
Suvesorte 11 puud (Valge klaar 2 tk, Astrahani valge, Suhkruklaar, Martsipan, Nitzneri maasik, Suislepp 5 tk). Suhkru klaar on üks kohalik rahvaselektsiooni sort ja piirkonnas väga levinud. Sügissorte 4 puud (Seerinka e. saviõun 2 tk ja Sügisjoonik 2 tk). Talvesorte 6 puud (Antoonovka, Liivi sibulõun 2 tk, Leedu peping 3 tk).

Üks vääristamata puu oli toodud 1927. aastal “Otsa” aiast ja kandis väikesi hapukaid õunu. Sordi nimetused puudusid veel nelja vanema puu kohta, millised olid samuti “Otsa” õuest pärit (selgituseks siinjuures, et 1927. a osteti Sillaotsa talule suurusega 11 ha lisaks talu piiridega paiknev 3 ha suurune “Otsa” saunakoht, kust õuest said need puud siis Sillaotsale toodud).
10-15 a vanuseid õunapuid oli aias 17, milliseid ka juba kenasti vilja kandsid. Sordid olid:
- Valge klaar 3 tk
- Suhkruklaar 2 tk
- Tallinna pirnõun
- Suislepp 10 tk
- Liivi sibulõun
Noori mittekandvaid puid oli 7, kõik Suislepad.

-------------------

Üheaegselt õunapuudega istutati aeda ka esimesed marjapõõsad. Need olid punased sõstrad. Istutusmaterjal toodi isa sünnikodust, kus punast sõstart kasvas siis juba arvukalt. Istutamiseks vajalikud taimed saadi põõsaste jagamise teel, mistõttu juurekava oli tugev, põõsad arenesid kiiresti ja peagi saadi oma marju. Marjad olid suured ja saak oli rikkalik. Pärit oli sort mõisa aiast ja ilmelt oli tegemist “Hollandi punasega”. Sama sort on samal kohal püsinud tänaseni. Varsti jätkus marju juba müügiks. Sageli jäid (vahel jäeti sihilikult) marjad põõsa külge lume tulekuni. Siis olid need väga maitsvad. Nüüd on see vaid mineviku mälestus.

Üheaegselt punase sõstraga istutati aeda ka karusmarja põõsad, mis samuti toodi Allivere aiast. Esimestel aastatel on põõsad samuti väga kiiresti arenenud. Siis aga levis Euroopasse nn Ameerika jahukaste haigus, millest põõsad väga tugevalt nakatusid. Hiljem levis termin – Karusmarja jahukaste – Sphaerotheca mors-uvac, mille vastu alguses ravi ei tuntud ja muidu marju ei saanud. Põõsad oli kuni 1934. aastani omapead ja peaaegu hävimisohus. Siis aga sai alustatud pritsimise ja hooldamisega, ning paari aasta pärast oli marju küllaga. Pärit olid need, nagu varem mainitud, Kaelase mõisast ja sortidest võiks nimetada: “Kollane võidumari”, “Punane võidumari”, “Roheline pudelmari” jt. Praeguseks on need sordid välja vahetatud uute jahukastekindlate sortide vastu.

Aeda istutati ka esimesed mustsõstrad, mis ema tõi oma sünnikodust Luiste talust. Teadagi ei andnud mustad sõstrad tol ajal nimetamist väärt saaki, sest aretussorte polnud. Korraliku väetamise juures siiski oma pere jaoks kogus.

Kõik marjapõõsad olid istutatud õunapuude vahele. Nii oli sel ajal kombeks. Alguses olid ka õunapuud väikesed ja valgust jätkus. Vaarika kasvatamine oli alguses juhuslik ja nende eest ei hoolitsetud ega olnud ka sorte. Sama lugu oli ka maasikatega. Algselt puudusid Sillaotsa talu aias ka ploomid ja pirnid.

-------------

Ja siis tuli 1939-40. aasta talv. Juba detsembrikuu lõpupäevadel hakkas külmetama ja pakane läks aina ägedamaks. Selline ilm kestis kuni 20. veebruarini välja, siis tuli alles esimene sula. Olin sel ajal kodanlikus armees sundaega teenimas ja lugesin ajalehtedest katastroofilistest külmakahjustustest Eestimaa viljapuuaedades. Kuigi süda valutas, lohutasin end, et Sillaotsa asub metsade rüpes ja siin vast asi nii halb pole. Kui aga maikuu keskpaiku kord koju sain ja õueväravast sisse astusin, oli pilt masendav. Vastu võtsid mind raagus ja kuivanud õunapuud ja marjapõõsaid. Algul ei uskunud oma silmi, et olukord nii katastroofiline oli, aga parata polnud midagi, unenägu see ei olnud.

Täiesti külmast puutumata jäi vaid üks “Antoonovka”, mis kasvab aias elujõus veel tänaseni. Osalise kahjustusega jäid kasvama üks “Astrahani valge” üks “Martsipan” ja neli “Suisleppa” kõik ülejäänud said samal suvel ja järgmisel kevadel välja juurida. Ka karusmarja ja punase sõstra maapealsed osad olid täielikult külmunud. Õnnelikum oli olukord mustsõstra põõsastega. Need olid alles noored (istutatud 1939. a kevadel) ja olid lume alla mattunud, mistõttu pääsesid ja kandsid samal suvel ka marju. Üldiselt oli aga ilusast kandeeas aiast järgi vaid riismed. Nii oli see üle Eestimaa. Mis sai edasi?

1940. a sügisel vabanesin sõjaväest ja asusin isatalu majandama. Otsemaid tuli astuda ka samme aia taastamiseks, kuna aed oli minu meelismaa. 1939. aastaks olin aias suutnud üles harida kõik seni veel söötis olnud lapid. Osale neist sai rajada puukool, õunapuude, marjapõõsaste ja lihtsamate ilupuuistikute kasvatamiseks. Sügisel sai tehtud üks käik Vana-Vigala kooli aiandisse, kust õnnestus õnnestus saada üht-teist alus- ja paljndusmaterjali oma puukooli jaoks. selleks sügiseks oligi kõik.

1941. a polnud parem. Samuti äge pakane ja siis puhkes sõda. Kaks aastat möödus ilma midagi ette võtmata. Vast laienes vaid taimekasvatus. Kui 1934. a sai alustatud vaid oma vajaduseks, siis nüüd jätkus juba naabritelegi andmiseks. Puukoolis olid marjapõõsaste istikud nii suureks sirgunud, et jätkus omale ja sai ka võõrastele ära anda. Pea täielikult olid taastunud marjapõõsad ja andsid juba korralikult saaki.

1943. a kevad oli väga ilus ja meelitas kohe midagi tegema. Üldiste haljastustööde kõrval sai uude aiaossa istutatud 8 uut õunapuud ja 3 pirnipuud. Istikud said tuua Sulult J. Tiitsu puukoolist. Vana aiaosa oli mõeldud jätta vaid marjapõõsastele. Uus aiaosa oli mõeldud ilma põõsasteta, aga kuna omal kasvas nii ilusaid mustasõstra istikuid, sai kolme rea vahele istutatud 24 “Boskoopi hiiglase” põõsast, millised kasvavad seal veel praegugi. Ülejäänud uuele aiaosale istutasime õunapuud juba koos abikaasa Maiega 1951. a kevadel. Järgnesid jälle külmad talved, mille ohvriks langesid pirnipuud, mis juba kenasti saaki andsid. Need said asendatud õunapuudega.

Aastad aga läksid, õunu ja marju ei jõudnud enam oma pere tarbida ja neid jätkus igal suvel ka müügiks. Sortiment oli aga piiratud. Polli katsebaasis tehti valikut rahvaselektsiooni sortide hulgas ja aretati uusi. Tekkis abikaasaga mõte istutada veel üks aiaosa juurde. 1960. a sügisel ja 1961. a kevadel istutasimegi veel kolmanda aiaosa, kuhu said siis juba sordid: “Tellisaar”, “Põltsamaa taliõun”, “Melba”, “Meelis”, “Kurmi seemikud”, “Põltsamaa taliõun” jt. Õunaaed kulgeb piki Sulu-Velise maanteed. Et aias oleks ka uusi marjasorte, siis püüdsime ka nendele ruumi leida. Aias kasvavate sortide paigutusest saab ülevaate juuresolevatelt skeemidelt.
1982. a kevadel ja suvel kasvas Sillaotsa talu aias:

------------------------

Köögivilja ja lilletaimede kasvatamine hakkas laienema eriti 1947. a, kus vastava seaduse alusel organiseeriti ettekasvatajate võrk. Üheks registreeritud kasvatajaks oli käesoleva kirja panija Sillaotsa talust. Sai juurde ehitatud lavasid ja laiendatud vabal maal vajalikku pinda. Taimekasvatus kestis kuni 1975. aastani (kaasa arvatud). Peale 1951. aastat oli see töö rohkem talu noorperenaise Mai Parnabasi õlgadel. Vahepeal sai aeda ehitatud veel kaks kasvumaja, mis tunduvalt aitas taimekasvatusele kaasa. Oli võimalik kasvatada mugul- ja väikeseõielist begooniat ja täispika kasvuajaga taimi.

Aga kõikjal teeb aeg oma töö. Kui kõrvalt vaatajale võibolla paistab taimekasvatus olevat suhteliselt kerge töö, on ta ometi suurt hoolt ja vaeva nõudev, olgugi meeldiv töö. Olime aga siiski sunnitud selle huvitava töö lõpetama. Sillaotsal oli taimi kasvatatud 42 aastat. Igal kevadel viidi siit tuhandeid köögivilja- ja lilletaimi, nii oma kui naabervalla peredesse. Igal kevadel õitsesid ja kaunistasid sadade perede õuesid Sillaotsalt viidud lilled. Sellest teadmisest oli heameel. Heameel seepärast, et oli jagada ilu, mis oli meile nii hingelähedane. Kõige sügavamad mälestused on jäänud oma iluaiast ka nendest aegadest, kui lillede valik iluaia peenardel oli suurem. Need olid aastad 1954-1974.

Kõigi eeltoodu kõrval on Sillaotsal ajapikku tegeletud hoonete ümbruse kõrghaljastuse rajamisega. Neist aegadest, aastast 1914, kui kaks inimest siia kodu rajama hakkasid, on tunnistajaks 0,15 ha suurune kaasik, kus kasvab 36 üle saja aasta vanust kaske. Kõik muu lähemal ja kaugemal on suures osas (välja arvatud 5 suurt kuuske, pärn, lehis, tamm, ja kaks vahert) istutatud allakirjutaja ja tema abikaasa poolt. Seega on see ühe põlvkonna töö tulemus.