PEALE SÕDA

Uuesti alustati tasapisi mõned aastad peale sõda. Kui puukoolidest hakkas saama juba istutusmaterjali, oldi agarad jälle istutama, et külma hävitustööd taastada. Aga ega külmad veel rahu ei annud. Ikka jälle läks õrnemaid sorte külma pärast välja ja jälle tuli uusi asemele otsida. Neid kes jonni ei jätnud, jäi aina vähemaks. Ja nii enam suuremaid õunaaedu valla piires ei tekkinud. Aga õunapuid siiski kasvama jäi ja kasvas kuigi palju enamuses talu aedades. Peab aga ütlema seda, et nad kasvasid rohkeni omapead. Sellist hooldamist nagu oli enne sõda, enam ei kohanud. Osa süüd saab vast veeretada kollektiviseerimine aegadele. Noored hakkasid tasapisi linna püüdlema ja vanemad olid niivõrd hõivatud kolhoosi tööst, et lihtsalt ei jõutud rohkem.

Kuid oli siiski neid, kes kõigile vaatamata ei jätnud oma aeda ja koduümbrust hooleta. Ikka leiti mahti hooldada viljapuid ja marjapõõsaid, istutada ilupuid ja põõsaid, kasvatada lilli. Selliseid oli vallas paarikümne ringis.

Peale viiekümnendate aastate, peale rajoonide moodustamist hakati uuesti rohkeni tähelepanu pöörama heakorra küsimustele ja Velise mail leidus kaasaminejaid. Siin oli ka säilinud ja säilitanud oma mineviku maine kaks aeda, kus käisid ekskursioonid kaugemalt ja lähemalt vaatamas ja mõõtu võtmas. Üks neist oli Elmar Tootsi koduaed Oja talus ja teine Mai ja Aleksei (ka Aadu) Parnabasi koduaed Velise Sillaotsal. Mõlemate aedade kujundamisele asuti, peaaegu üheaegselt kolmekümnendate aastate keskpaiku. Vahepealsed tagasilöögid olid siin raskuste kiuste taastatud.

E. Toots alustas aia rajamist 1934. aastal. Enne seda kasvas maja esisel vaid kaks või kolm suurt metsikut õunapuud. Istutati uus õuna- ja marjaaed, piirdehekid ja kujutndati elamu ümber eeskujulik iluaed. Ehitati ka lavad, kus kasvatati köögivilja ja lilletaimi ümbruskonna elanikele müügiks. E. Toots oligi vareim mainitud Velise aianduse ja mesinduse ringi, jagades õpetusi ja andes nõu neile, kes seda soovisid. Oja talu noor viljapuuaed, mis hakkas juba esimest saaki andma, hävis samuti 1940. aasta pakases. Istutati ka uus, kuid millegi pärast jäeti puuviljaaed hooletusse ja tegeldi ainult iluaiaga. Siitpeale kadus aia terviklikkus ja endisest kaunist aiast on tänaseks vähe järele jäänud, millest on kahju.

Sillaotsal istutati esimesed õunapuud 1920. a. Neid oli viis ja need istutati heinamaa kamarasse, sest siia Allivere talu heinamaa servale alustati 1914. aasta kevadel uue talu hooneid ehitama. Vahepeal pidi peremees lahinguteedel käima ja alles sõja lõppedes õnnestus siin jätkata. Tahtmine oli ka esimesed õunapuud kiiresti kasvama panna, aga ega olnud aega maad nõuete kohaselt ette valmistada. Istutati: Antoonovka, Valge klaar, Seerinka, Suislepp ja Liivi sibulõun. Esimesed õunapuud olid kasvana pandud, aga aia piirdeil kasvasid suured kased. Viimase neist, mis oli siin mahlakaseks, rabas torm ühe äikese ajal 1955. aastal. Esimesele viiele õunapuule istutas aga peremees aina lisa. Ise vääristas ja istutas. Sorte oli palju. 1938. ja 1939. aastal andis aed juba kenakest saaki. Selle kahe kevade õunapuude õitelumest ja sügisel okstel punavatest õuntest on allakirjutajal vaid ilus mälestus. Aia rajaja puhkas siis juba kalmistu mullas ja tema tööd jätkas poeg, kes siin neid aegu meenutab.

Nendest aegadest kasvab praegu veel aias esimese viie hulgast Antoonovka. Aastaid tal juba üle 60. Veel üks, tõsi küll “haiglane” Suislepp. Selle punane viljaliha meelitas siia Polli Katsebaasi teaduri Kalju Kase ja vanakes punaseviljalised järglaned kasvavad mitu aastat juba Polli aedades. Neid minevku aegu tuletab meelde veel üks kolmas. See on Astrahani valge, milline ei andnud külmale alla ja kasvas õnekombel peale vääristust kasvanud võrsest toredaks puuks. Aed on oma edaspidises arengus teinud läbi mitu etappi. Põhjalikum ümberkujundamine algas 1937. aastal.

Koos aia rajamisega algas siin pisitasa ka ümbruse kõrghaljastuse paika panemine. Alustati selle tööga 1927. a. Sillaotsa talu aias hakati peale viljapuude, marjapõõsaste ja haljastusega tegelemise kasvatama ka köögi- ja lilletaimi. 40-ne aasta jooksul on siit viidud oma kodude kaunistamiseks tuhandeid mitmesuguseid lilletaimi, nii lähedale kui kaugele.

----------------

Sillaotsa ja Oja talude aedu on külastanud ka mitmed ajakirjanikud, kes oma muljeid on jaganud ajakirjade ja ajalehtede veergudel.

1958. a “Sotsialistlikus Põllumajanduses” nr 8, lk 369 kirjutab A. Eestalu:

Kaunis koduümbrus

Üheks kaunimaks iluaiaks Pärnu-Jaagupi rajoonis on “Võidu” kolhoosi aedniku Aleksei Parnabasi koduaed Velisel. Iluaia all olev osa ei ole küll suur, kuid see-eest maitsekalt kujundatud.

Selles umbes 300 ruutmeetri suuruses aias leidub ruumi lillepeenardega ääristatud muruplatsidele, hekkidele, ilupõõsastele, teedele ja avarale lehtlale. Mis suurepärase puhkenurgana on keskseks kohaks aias. Kogu suve jooksul kütkestab see hästi korrastatud aed oma õiterikkusega ja pakub kolhoosiperele häid võimalusi puhkuseks ning külaliste vastuvõtuks.

Et peremees on ise istikute kasvataja, siis enamus suvililledest aias on omaniku enda kasvatatud. Suve jooksul asendatakse äraõitsenud võõrasemad, meelespead jt. lilled uutega, nii et õilmitsemine kestab kuni hilissügiseni.

Kuid A. Parnabasi kodukaunistus ei piirdu ainult oma aiaga. Ta võtab taimekasvatajana ja nõuandjana osa ka ümbruskonna koduaedade kaunistainisest lilledega. Nii on sm. Parnabas varustanud käesoleval aastal ümbruskonda mitme tuhande lilletaimega.

A. Parnabasil on ka avar puuvilja- ja marjaaed. Isegi mõnepereline mesila on siin olemas. Ja otseste tööülesannete kõrval kolhoosiaias jätkub teotahtelisel töömehel aega ja energiat kõige selle korrashoiuks. Aega jätkub isegi raamatute lugemiseks, mis maitsekalt sisustatud elutoas on mahutatud kaunis suurele riiulile.(Olgu siinkohal vahele lisatud, et autor on artiklis kõik nähtu kirjutanud minu töö tulemuseks. Tegelikult oli aga neil aedadel koduaed tervenisti mu abikaasa Maie hooleks, kus sain talle abiks olla vaid mõnel pühapäeval. Kolhoosi aiandi töö oli nii pingeline, et oma aia jaoks aega peaaegu ei jäänud. A. P.) A. Teesalu kirjutab edasi:

Teine kaunis koduaed asub samas A. Pamabasi naabruses. Selle omanikuks on Velise rahvamaja juhataja Elmar Toots. Siinse aia uhkuseks on hõbekuused ja miniatuurne kiviktaimla. Selles aias on püsililled esikohal pöetavaid hekke ja igasuguseid püramiid- ja keravorme, väravakaari, lilletanumaid leidub siin kõikjal. Tundub, nagu oleks nendega siin pisut liialdatud, muruplatside avarus on läinud kaduma. Väikestes koduaedades on see muutunud paratamatuks, kui ainult kiputakse tikkima iga puud ja põõsast. Üldiselt jätab aga ka see aed hea mulje. Siin on samuti välja kujundatud aia teised osad, nagu puuvilja- ja marjaaed, ning lavad istikute ja varajase köögivilja kasvatamiseks.

Sama, 1958 aasta 5. juuni Pärnu-Jaagupi rajooni ajalehes “Töösangar” nr, 64 kirjutab E. Lepa pealkirja all:

Aednikul külas

“Võidu” kolhoosi agronoomi sm. Kitsingu soovituse järgi võib nende majandi üht parimat aednikku leida II kompleks-brigaadist, kui minna Päärdust tulles Velise kiriku juurest vasakule pöörduvat teed mööda umbes kilomeeter maad. Sellise juhatuse järgi sõidamegi sinnapoole, silmitsedes kogu aeg tee äärsed maju. Jõuame korralikult pügatud elupuuhekiga piiratud majani. Siin vist ongi tegemist aednikuga. Igaks juhuks astume sisse. Leiamegi otsitava - aednik Aleksei Parnabasi.

Individuaalaias

Et kõigepealt tuleb minna maja juurde läbi individuaalaia, siis peatub siira tahestahtmatult end ümbritseval. Ja siin on mida vaadata. Põhja- ja läänepool elupuu – lõunas sarapuu- ja idapool kuusehekk. Aia sissekäigu juures kõrge ronitaimedega ümberpõiminud helesinisest puusõrestikust iluvärav, selle läheduses seisab samasuguses stiilis valmistatud seljatoega pink. Veidi eemale on valmistatud ronitaimede – metsviinapuu jaoks puitsõrestik, mis moodustab nelinurkse varjualuse. Sinna on puhkchetkete veetmiseks asetatud mugav pingike. Püramiidi kujuliselt pügatud elupuud, kuhikuna kasvatatud pärn, lillepeenar, mitmesugused praegu õitsevad lilleliigid muudavad koduaia oma värvikülluse ja sobiva asetusega meeldivaks puhkekohaks. Tagapool sarapuuhekki asub viljapuuaed ja maja taga köögivilja peenrad. Aiast lahkudes jääb südamesse soov: kui kohtaks meie rajooni kolhoosnike kodudes rohkeni selliseid ilusaid aedu.

Ja kolhoosi aiandis

See asub aedniku individuaalaiast ida pool, on alles hiljuti rajatud, kuna varem kogu aiandus paiknes kolhoosi keskuse lähedal. Mitmete ridadena asuvad lavaaknad. Nende all näeme kurke, milledes 9 000 taime on pikeeritud toitekuubikutesse, siis tomateid, samuti palju lilletaimi. “Neid on siin -umbes 20 liiki”, räägib aednik. “Ehisaiandus mu peamine huvi- ja eriala ongi,” lisab ta selgituseks juurde.

A. Parnabasi enda kätetööna valmis tänavu talvel ka väike kasvumaja, mida ta võis hakata kütma juba 22. märtsil. Siis tehti sinna kõik külvid, mis nüüd on pikeeritud lavadesse. Salat, roheline sibul ja aedtill turustati. Praegu on siin tomatid, mitmesugused lilletaimed ja kurgid. Viimased on õitsemisjärgus.

Avamaa peenardel on peakapsas, kaalikas ja söödakapsa taimed, peale selle talisibulad. Eemal on nälia rajatavat viljapuuaeda. Kui palju tuleb siia tänavu üldse köögivilja, sellele küsimusele saame järgmise vastuse: 1,5 hektarile, selles 0,10 tomatit, 0,5 kurki ja sama palju kapsast, ülejäänud maa-alale kõik teised kultuurid.

“Maa köögiviljade kasvataiaiseks-istutamiseks valmistan ise hobustega ette, istutus- ja hooldustöid aga aitavad teha kompleksbrigaadi liikmed,” ütleb aednik.

“Palju mullu aedviljast tulu saite?”

“1,15 hektarilt kogutud kurkide ja kapsaste eest kokku 24 600 rubla. Olen. uurinud ajakirjandusest teiste majandite saavutusi ja leidnud, et see on päris hea hea tulemusi,” lausub ta.

Kolhoosi juhatus võib rõõmu tunda sellisest tublist oma ala spetsialistist, kes isikliku kodu mugavaks muutmise kõrval rakendab edukalt oma teadmisi ühismajandi tulukuse tõstmisele.

Veel kirjutatakse 1958. aasta “Töösangaris” 6. okt. nr. 122

Kodukaunistus Velisel

Velisel on kodukaunistamise pioneerideks “Võidu” kolhoosi aednik A. Parnabas ja Velise rahvamaja juh. E. Toots. Mõlemal on kaunid koduaiad.

Aleksei Parnabasi koduaed pakub mugavust kauni lehtla näol, iluaia tagsserval. Lehtlaesist muruplatsi raamib lillepeenar vaheldumisi pügatud ligustri hekiga, mille majapoolsel nurgal õitseb nägus kitseenelas. Kogu aeda läbivad ringjooneliselised jalgteed, kuna välispiirdeks on hekid. Peale selle on Parnabasil veel mitmeperoline mesila, avar viljapuuaed. Samas asub ka “Võidu” kolhoosi aiand, kus aednik kasvatab kolhoosile ja ümbruskonnale lilli ja aedviljataimi, ning varajast ja avamaa köögivilja.

E. Tootsi iluaia ehteks on hõbekuused ja teised meil haruldased taimeliigid. Õu on iluaiast eraldatud puitvõrestikuga. Elamupoolsel iluaia serval näeme miniatuurset kiviktaimlat. Madala hekiga on aiast eraldatud nüri lavadele ja peenardele istikute ja varase aedvilja kasvatamiseks. Üldiselt aga puudub siin A. Parnabasi iluaiale omane korrapärasus.

A. Parnabasi ja E. Tootsi iluaiad pole Velisel ainukesed, kuid koduümbruse kaunistamiseks on siiski tehtud veel vähe. Looda, et juba tuleval kevadel rajavad paljud Velise elanikud endile iluaiad, ehteks kodule, imetlemiseks võõrastele. Selline oli nende arvamus, kes selle kirjasõnasse reastasid. Ekskursioone käis neil aegadel Velise mail sageil. Oli maad võtmas uus algus. Inimesed nagu ärkasid. Midagi erakorralist ju nendes kahes aias ei olnud. Võibolla midagi niisugust, mida sel ajal ehk vast igal pool ei olnud, oli.

Mõne aastaga tulid siiski ka Velise mail mõned kaunid hästi korrastatud koduaiad juurde. Kahe kolme aastaga sai kaunimaks Aadam Kirsipuu kodu Sulul Kulliaasa talus, mis on jäänud veel püsima tänaseni. Teine taoline on Tammsalude kodu Velise-Nõlva külas. Need ongi suuremad, kuid siiski peamiselt iluaia poole pealt. Muu on jäänud nagu tahaplaanile.

1970. a korraldati konkurss ülevaatus, mille organiseerimisest ja tulemustest on lugeda järgnevatel lehekülgedel. Ka neist aegadest on möödas üle kümne aasta ja püsima on jäänud vaid need, kes siis olid esimesed. Mõned nendestkion vaid mälestustesse jäänud. Aeg ja aastad on siingi teinud oma töö. See on maa kurb saatus ja eriti laia haardega on see tabanud Veliset, kus kord oli nii palju kauneid aedu.

……………………….

Lugupeetav……………………………
Tunneme Teid aktiivse heakorrastusele innuga kaasalööjana ja looduse sõbrana. Seetõttu julgesime Teiega kui konkursist osavõtjaga arvestada ja saadame Teile siinjuures vstava juhendi. Lootes kindlalt innukat kaasalöömist, soovime omalt poolt kõiges palju toredaid kordamiekuid.
Velisel, märtsis 1970. a
Korraldajad

JUHEND
Et aktiviseerida maakodude korrastamist ja kaasa aidata küla ilme paremaks muutmisele, korraldavad Velise külanõukogu heakorrakomisjon, looduskaitse Seltsi Velise sektsioon ja Velise Rahvamaja 1970. a taluelamute ja nende ümbruse heakorrastuse konkursi deviisi all:
Maakodude välisilme kauniks

Põhinõuded üritusele kaasategemiseks on kõigile jõukohased:
1. Konkursist saavad osa võtta kõik maakodudes elunevad isikud, või kollektiivid, kes on juba varem, või alles asunud oma elukoha ümbrust parema väljanägemise nimel heakorrastama.
2. Konkursikomisjon külastab osavõtjaid kahel korral: maikuu viimasel ja septembrikuu esimesel dekaadil, tehes paar-kolm fotot antud paigast.
3. Kokkuvõtted konkursi tulemuste kohta tehakse teatavaks osavõtjate kokkutulekul oktoobrikuu esimesel poolel, kus on välja pandud ka saadud fotodest näitus.
4. Paremusjärjestuse määramisel võetakse aluseks elamute, kõrvalhoonete ja nende ümbruse heakord (ehitised ja tarad, mis on lagunenud ja mida pole otstarbekas remontida peavad olema lammutatud).

Arvestatakse hoonete ümbruse olemasolevat ja rajatavat haljastust. Konkursist osavõtnuile on ette nähtud aukirjad ja parimatele preemiad. Soovime kõigile osavõtjatele palju edu ja õnnelikku meistrikätt meie kauni looduse veel kaunimaks muutmisel

Korraldav komisjon

……………………….


Arvestatavaid konkursist osavõtjaid kelledele korraldav komisjon juhendi välja saatis, oli 30. Ära ütles neist üks. Konkursi lõpptulemused osavõtjate vahel olid väga erinevad. Oli üksikuid maakodusid, millised olid eeskujulikus korras, aga ka neid, kes polnud olemasolevaid võimalusi kogu ulatuses kasutanud.

Konkursi ülevaate komisjon, kuhu kuulusid: esimees, Velise külanõukogu alalise heakorra- ja kodukultuurikomisjoni esimees Aleksei (Aadu) Parnabas, liikmed Elmar Toots ja looduskaitse Velise sektsiooni esimees Milvi Tiits. Velise piirkonna kaunimateks maakodudeks tunnistati Aadam Kirsipuu, Erni Põldre ja Jaan Tammsalu kodud. Teise koha pälvisid Jüri Maasingu ja August Siimari kodud ja kolmandale kohale jäid August ja Oskar Looringu ning Kaarel Siimari kodud. Mihkel Kamarik ja Ado Alev said veel Looduskaitse Seltsi Märjamaa osakonna eriauhinna loodusliku omapära säiltamise eest oma kodude juures. Võis loota, et konkurss andis mingi impulsi ka edaspidiseks. Oleks olnud tingimata vajalik järgmistel aastatel ülevaatuse konkurssi tingimata jätkata, aga kahjuks ei suudetud seda enam organiseerida.