Monumendist 2 km edasi Rapla suunas Märjamaa ja Raikküla valla piiril, Maadevahe kraavilt, pöörame paremale metsa. Mõnesaja meetri kaugusel teest on meie suurima närilise, kopra, eluase. 19. sajandi esimesel poolel hävitati see liik Eestis täielikult. Suure küttimise põhjuseks tema kaunikarvaline ja tugev nahk ning uskumuse järgi kõikvõimsa ravimina mõjuv kopranõre. Lisaks usuti, et kopranahast mütsi kandmine annab tarkust juurde. Siiamaile toodi kobras uuesti 1957. a Valgevenest. Nende arvukus kasvas jõudsalt ja tänaseks on vahepeal kaitse all olnu jälle jahiulukiks kuulutatud.

Tema ainulaadne oskus vooluveekogudele tamme ehitada ei ole põlvest põlve pärandatavad oskused, vaid põhineb instinktidel.

Aga kobras ei paisuta vett lõbu pärast. Kõik toiduks ja ehituseks vajaliku parvetab ta ülespaisutatud vett mööda pesa juurde. Kõrgem veeseis ujutab üle suurema ala ja nii kasvab ka söödabaas. Sissekäik pessa avaneb vette, nii on pesakond kaitstud soovimatu külalise eest.

Et meistrimehe endaga kohtuda, peab kohale tulema päikese loojangut või tõusu aegu. Siis teeb see kohmakas loom tiiru tammil, parandab kust vaja või otsib midagi hamba alla. Kobras on taimetoiduline ja tema söögilaud mitmekesine. Kui juhtute teda häirima, annab ta liigikaaslastele ohust märku tugeva sabalöögiga vastu vett.

Kobraste loometööd võib matkaja nüüdseks kohata pea kõikidel ojadel ja jõe kallastel. Näiteks ka vaatepunktis 16.

Nüüd liigume tagasi Valgusse ja teeristilt pöörame vasakule, Nurtu poole.

See pilt on tehtud küll Nurtu jõe ääres, kuid sarnase paari-kolme meetri kõrguse pesakuhila leiate ka eelpool kirjeldatud punktis