Põhjaliku ülevaate Velise piirkonna talukultuuri, eritu põllumajanduse arengu loost annab Sillaotsa Talumuuseum. Huviv√§√§rsed on Aleksei ja Mai Parnabasi rajatud ulatuslik koduaed ja dendraarium.

 

Velise Algkooli kuuenda klassi õpilase Aleksei Parnabase kirjand

Minu kodu

Kaasiku serval asub mu väike kodu. Kodu! Siin tunnen ma end vabana. Siin viibin ma kõige parema meelega. Elaks ma marmorlossides, kus on kõik pehme kui samet. Elaksin maal, kus jookseb mett ja piima. Aga ometi ei ole ma õnnelik - ei saagi olla, sest ma armastan üle kõige oma kallist isamaad ja armast isatalu. Oma kodu! Kas ma ei tunne siin õueväravat? Kas ma ei tunne siin õueteed ja karjatänavat? Kas ma ei tunne kambit ja tuba, lauta ja rehealust. Ma tunnen kõike. Nii mitu korda olen avanud ukse ja astunud üle läve kooliteele. Toas tunnen ma iga lauda, iga pinki ja tooli. Igat voodit ja asja.

Karjamaal on mul tuntud iga puu iga põõsas ja känd iga mätas, siin ei eksi ma ära ka südaööl mitte.

Kaevu ääres olen sageli näinud isat vana Lauku jootvat. Tunnen ukse ees kasvavat pihlakat, mis igal kevadel täitub valgete õiekobaratega. Ta okstel siristavad ja vidistavad kuldnokad.

Ja seda rõõmu veel, kui talvel kelguga ojakaldast alla vuhisesin ja kevadel sulseva oja kaldal mängisin. "Kodu, püha sõna." ütleb Eesti koidukirjanik L. Koidula. Ja tõesti ei ole armsamat ilmas, ilmas laias, kui kodu.

Need tasased häälitsused hälli ja haigevoodi juures on kui kõige ilusam muusika ilmas. Pisarad on kui kõige kallimad pärlid.

Siin on ema meiega kõlaval emakeelel rääkinud. Siin on vestatud jutte kõige kaugemast ajast - orjaajast.

Siin on isa annud palju tarvilikke õpetusi. Vahel on aga ka isa näol murepilk näha ja vahel ähvardavad nad ta näo koguni katta.

Siin on ema mind hommikul kooli saatnud ja õhtul jälle naeruse näoga vastu võtnud. Suveõhtul kui päike loojeneb, siis sosistavad kopli kased mulle salapäraseid lugusid muistsete meeste tegudest.

Tõed on L. Koidula sõnad, kui ta ütleb: "Ei ole armsamat, kui kodu kaasiku vilus!" Dr. Hermann ütleb: "Mu kodune kohake, kena ja vaikne!"

Kodu! See äratab tunded mu rinnas. Matku lumehanged majade katuseid. Vaikigu metsa - kodukaasiku kohin ja ojasulin. Kustugu kuldne päike taevavõlvilt.

Siiski armastan ma ülekõige oma kallist Eesti isamaad ja armast isatalu.

1933. aastal

Stiilinäide tolleaegsest koolivihikust