Tänaseks suletud Nurtu kaupluse ees kasvab looduskaitse all olev pärn, mis tuntud ka Lebinase pärnana (ümbermõõt 3,1 m; kõrgus 20 m). Pärna huvitav võra sai kannatada 1967. a tormis, samuti viimaste aastate keeristormides (2001). Puu on tuntud ohvri või hiiepärnana.

Pärna kohta on rahva mälus säilinud järgmine muistend:

Nurme Lebinase vainupealsel kasvab põline laia krooni ja kähara ladvaga niinepuu ehk pärn. Aga vanemad inimesed mäletavad, et Lebinasel oli kaks niisugust niint, kuid teine raiuti maha. Raiumisest on küll juba nii palju aega mööda, et kändki on ära kõdunenud, kuid räägitakse ikka mõlemast puust. Kõneldakse sellepärast, et Lebinase niined öeldakse ära tõotatud ehk neetud olevat.
Tõotamine sündinud rohkem kui saja viiekümne aasta eest, kui Nurme rahvas aeti küladest välja ja maad võeti mõisale. Aga tõotus, kui ta on õige asja eest ja õige mehe poolt peale pandud, ei kustu kunagi, saagu või ilm otsa. See tõde maksab Lebinase niintegi kohta.
Asi saanud alguse sellest, et Vigala Ükskülli poeg, tsaariohvitser, elumees ja kaardimängija, end väeteenistuses omasuguste seltsis paljaks jõi ning üle pea võlgadesse mängis, nii et mehel olnud vaid kaks pääsuteed: omale kuul pähe põrutada või lasta end erru arvata ja parunist papa rahadega võlad kinni maksta. Noorparun valinud selle teise võimaluse ja tulnud kroonust ära Vigalasse.
Vigalas pole parunil pojaga muud midagi peale hakata olnud, kui et anda talle osa maid valitseda, see tähendab mõis kätte anda. Niisugust mõisa silmapiiril polnud ja see tehti Nurme küla maadest.
Pered aeti taludest välja, saadeti sooservale või –saarele või metsa uudismaad tegema, uut eluaset ehitama. Majad veeti teise kohta, õued aeti üles, puud-põõsad, mis talude õuesid varjasid, juuriti välja, nii et kändugi ei pidanud maha jääma.
Ega sellist asja üksi Vigala mail või Nurmes juhtunud. See oli Eestimaal päris harilik asi: kui mõis arvas vajaliku olevat oma põllumaid laiendada, karjamõis rajada, oli tervel külal korralt minek käes. Nii oli Nurmelgi juhtunud, ja kui õigesti mäletatakse, siis 1820. aasta Jüripäevaks oli külade asemel Nurme mõis sündinud.
Nurme külad olid aastasadu siinse rahva elupaigaks olnud, maad esiisadest üles haritud, hooned ja õued põlised. Võib arvata, missugust südamevalu tundsid inimesed kodust väljaajamise pärast, kui palju valasid silmavett. Kui lõhkumine ja raiumine kõige suurema hooga käinud ja pered liikuva varanatukesega mujale kolisid, oligi Lebinase vana peremees Taavet oma niinte kohta öelnud:
“Kui keegi neid puid peaks raiuma, sellel kukkugu käsi otsast. Nemad on sõja- ja katkuaja üle elanud, küll kasvavad veel mitme põlve iluks.”
Nii pannudki Lebinase-Vana puud tõotuse alla ja nende raiuja igaveseks ära neednud. Seda tõotamist kanti suust suhu edasi, peeti meeles, õpetati lastelegi, et Lebinase puud on puutumatud, ning kellelgi ei tulnud mõttessegi neile viga teha.
Nurme mõisa oli neljakümneks aastaks. Pärast erukaptenist ja vanapoisist härra surma laskis Vigala parun Nurme maad kohtadeks jagada. Külad ehitati uuesti üles, majade juurde istutati puud, neid hakkas kasvama kiviaedadele, karjamaa- ja kopliväravaile. Lebinase niined seisid ja haljendasid endiselt, õitsesid igal suvel. Ka sada aastat vanemaks saada ei oleks neile midagi tähendanud – olid inimeste meelest ikka ühesugused, nendega oldi harjunud, peeti läbi aegade selle maanurga omaks.
Korraga aga käis külast kahin läbi: Ojaäärse Villem lubanud niined maha võtta. Kui mitte mõlemad, siis ühe vähemasti. Tema olla tähele pannud, niined heidavad põllule varju. Esialgu niisugust juttu ei usutud – arvati, et Villem vintis peaga rääkinud. Aga ei. Villem ajas kiusu. Külarahva kiusuks lubas raiuda. Juba teati rääkida, et tellinud omale sae otsa paarimeest, pole aga kedagi saanud. Kõik öelnud ära, hoiatanud hoopis, et mees mõelgu ikka, missuguste puude kallale läheb, niined muistsest ajast ära tõotatud.. Villemile oli otse suhu öeldud, et keegi ei taha käest ilma jääda! Oma poeg ka ei ole sõna kuulanud. Poisil olnud puudest kahju, oli käinud neilt õisi korjamas ja õitel lugematul hulgal mesilasi näinud. Oli muidugi kuulnud ka, mida Lebinase niintest räägiti.
“Vananaiste lori! Seda te peate näha soama!” Suurustas aga, ja kui nägi, et abi ei saa, võttis kätte ja raius üksinda pärna maha. Lubas teisega sama teha, tahtis kangust näidata. Kuid esimese puuga oli Villemil rohkem tegemist kui arvata oskas – andis teist sülda laduda ja oksi hagudeks raiuda. Puu vedeles kuude kaupa maas, kõike ei jõudnudki pinusse raiuda. Teine niinepuu jäigi alles.
Villem raius pärna maha sügisel esimeste külmade tulekul; jürikuu sula ajal sõitis ta koormaga Raba veskile. Jahvatuse ajal jäi ta seal kasuka käist pidi jõuvärgi rihma vahele. Rihm kiskus käise otsast – käega tükkis.
Pärast õnnetust Villem ei elanud enam kahte päevagi.

Siit pöördume tagasi, vaatepunktist 15 kilomeetri jagu edasi pöörame vasakule Jämeda suunas.

Lebinase pärn kaheksakümnendail (puu suurusest annab tunnistust kõrval olev autobuss)...

... ja peale tormi 2001. aastal